Arhitektuuripommid 2012

Siin on seitse maja, mis valmisid 2012. aastal, kuid millest räägitakse kindlasti ka 2013. aastal ja kauemgi.

Kvantiteeti hoiavad üleval Aasias valmivad megaehitised, uute lahendustega ja värskete tuultega astuvad lavale pigem tuntud arhitektuuririigid ja perifeersed üllatajad.

London Bridge’i torn (Renzo Piano Building Workshop)

Imposantne torn Thamesi lõunakaldal muudab oma 72 korrusega kääbuseks enamiku Londoni arhitektuurist. See Londoni olümpiamängudega sünkroniseeritud peegelobelisk (rahva suus „klaasikild”) on ühtlasi kõrgeim maja Euroopa Liidus. 115 miljonit eurot maksnud hiiglasesse mahuvad korterid, bürood, hotell, spaa ja galerii.

Pazhou hotell Guangzhous (Aedas)

Hiina tööstuspealinna kerkinud hotell on disainitud konkureerima ümbruskonna juba vägagi ekstravagantse arhitektuuriga (näiteks Zaha Hadidi projekteeritud ooperimajaga). Hoone asub Pärlijõe kaldal, mis lubab seda imetleda ka distantsilt. Välisilme meenutab veidi lapsekäega joonistatud laeva, milles vormide korrastatus ja voolujoonelisus kohtub ulaka siksakitamisega.

Alesia MuseoParc Prantsusmaal (Bernard Tschumi)

52. aastal enne Kristust peeti kohas, kuhu värskelt on kerkinud muljetavaldav muuseumikompleks, roomlaste ja gallialaste vaheline Alesia lahing. Nüüd paikneb seal seda Julius Caesari triumfi meenutav muuseum, mis on ilmselgelt saanud mõjutusi antiiksest amfiteatrist.

OCT disainimuuseum Shenzhenis, Hiina (Studio Pei-Zhu)

Väga julge lahendusega muuseum, mis meenutab hiiglaslikku hõbedast mangot. Ülitrendikas lahendus sai tõuke planeeritud programmist, milles põhirõhk on moel, tootedisainil ja kontseptuaalsetel autonäitustel. Sürreaalne ja hõljuvana mõjuv maja asub rannaalal, millesse see oma voolujoonelisusega (nagu kaldale uhutud kivi!) hästi sobib. 5000 ruutmeetrit sisepinda pakub samuti kosmilist elamust tänu võimalikult ühtlaselt valgustatud ja nurkadeta ruumile.

Galaxy SOHO Pekingis (Zaha Hadid Architects)

See Zaha Hadidi projekteeritud ostu- ja meelelahutuskeskus on omamoodi hiina ime – eelkõige lõputu voolujooneliste mahtude mängu tõttu, koosnedes vaid kaarjatest ja ümarvormidest. Ka palju kriitikat saanud koloss mõjub tervitusena tulevikust, eriti öisel ajal, kui puhasvalge maja upub neoonvalgusesse.

Phoenixi rahvusvaheline meediakeskus Pekingis (BIAD Ufo)

Selle hoone teeb märkimisväärseks fakt, et maja kallale on lubatud „oma pojad” (tavapärase lääne staaride paraadi kõrval) – Pekingis asuva disainibüroo BIAD Ufo arhitektid. Tundub, et inspiratsiooni on ammutatud Pekingi olümpiastaadionist selle proportsioone jässakamaks vormides. Majale annab liikuvust ja volüümi Möbiuse-lehelik väänduvus.

Milline oli 2012?2012. aasta ei hellitanud arhitekte – ehitusturg kiratses ja tööd kõigile ei jätkunud. Ju see on osa ellujäämiskursustest, kus pinnale jäävad kohanemisvõimelisemad ja jõulisemad. Ajal mil paljud äsja kooli lõpetanud noored arhitektid pidid leppima koopiate tegemisega mõnes etableerunud büroos, pöördusid staarid itta – juba mitmendat aastat kerkib valdav osa megaprojekte (eriti kui lähtuda kuupmeetritest) eelkõige Hiinas, aga ka Lähis-Ida naftariikides.

Samuti elavdavad arhitektuuripilti alati suurüritused: olümpiamängud (seekord Londonis) ja Venezia arhitektuuribiennaal. Miks mitte ka disainipealinnas Helsingis avatud Kamppi vaikuse kabel (K2S Architects), mis kandideerib mitmele mainekale arhitektuuriauhinnale. Sellest ehitisest on saanud omamoodi maailmavaatelisuse maamärk – võimalus tõmbuda kesklinnamürast puidust üsasse ja unustada aja rutt.Hiina telemaja saagaKuigi majade valmimise aeg on viimase paarikümne aastaga märgatavalt lühenenud (hoolimata majade paisumisest), siis Hiina kesktelevisiooni ehitisega läks siiski ligi kümme aastat.

2002. aastal võitis OMA arhitektuuribüroo (Rem Koolhaas ja Ole Scheeren) konkursi ning kopp löödi maasse 2004. aastal. Kuid järgmised kaheksa aastat tõid ridamisi tagasilööke, isegi tulekahju ehitatavas hoones. Igal juhul hingasid arhitektid, kelle jaoks see oli elu suurim projekt, meedias lõpuks kergendatult, kui 2012. aastal maja töökorda sai.

Arhitektid on oma projekti julgelt kutsunud pilvelõhkuja taasleiutamiseks – kahe üksteise poole kaldu oleva pilvelõhkuja vahel on õhus 75-meetrine konsool. Omapärane on ka fassaadilahendus, millele on jäetud n-ö alasti maja toestavad struktuurielemendid. Praegu peaks selles hoones valmima saade A-st O-ni nõnda, et majast välja pole vaja astuda – kõikvõimalikud stuudiod ja bürood on koondatud ühte megahoonesse.