Armastage omasid!

Noorte Eesti moekunstnike looming on põnev, catwalk’ile lisandub pidevalt uusi tegijaid ja värskeid käekirju. Kuid mis saab pärast säravate sõude lõppu? Kuidas ehitada sild loovuse ja tarbija vahele? Teine Tallinna moenädal annab lootust.

Rotermanni kvartalis äsja toimunud Tallinna moenädal sai ellu kutsutud just selle silla ehitamiseks. Sest üha enam inimesi ei pea iseenesestmõistetavaks rahulduda Hispaania või Rootsi kiirmoekettide masstoodanguga. Sest on juurde tulemas inimesi, kes hindavad stiili ja isikupära trendidest ülemaks. Sest esimene hamburgerivaimustus on üle minemas, tahaks midagi värsket, vahetut ja oma.

Mina näen (moe)loojate ees lahti rullumas kolme teed. Ning moetarbijatele kolme võimalust, millist Eesti disaini eelistada.

Esimene võimalus: koor

Esimene ja samal ajal kõige anonüümsem võimalus on lülituda suurtootmisse, saada hammasrattaks (see ei ole mõeldud halvustavalt!) mõnes loovtiimis. Ning jõuda oma loominguga kümnete tuhandete inimeste riidekappidesse nii Venemaal, Leedus kui ka Eestis.

Baltika on kindlasti Eesti kõige edukam disainiettevõte, millel on praegu kuus turgu ja enam kui miljardi krooni suu­rune aastakäive. Baltika rüpes on stabiilse disaineritee valinud 22 Eesti moeloojat. Õnneks ei ole väljaspool Eestit mõnd Baltika logo (Monton, Mosaic, Baltman, Ivo Nikkolo) nähes vaja silmi maha lüüa – Eesti moedisain on enamasti kvaliteetne nii loominguliselt, imagoloogiliselt kui ka tehniliselt.

Neil päevil Tallinna-Londoni teljel pendeldav moedisainer Anu Samarüütel on öelnud, et ta ei tahagi klientidega otseselt kokku puutuda. Tüüpilise modernistina naudib ta tööstust, jõuvälja, mis tekib, kui tema loodud asja kannavad sajad või tuhanded.

See unistus sai hiljuti teoks, kui Monton palus Anu külalisdisaineriks ja ühiste jõududega loodi erikollektsioon, mis kannab Anu käekirja kordumatut pitserit – on monotoonne ja väikeste vimkadega dekonstruktsiooni-esteetikale rajatud kantav ning korralik disain.

Loodetavasti panevad õla alla ja näitavad oma parimat disaini järgmistel moenädalatel juba ka Eesti suurtootjad (Baltika, Bastion, Sangar, PTA), sest just hiiglaslikud ettevõtted on mõnes mõttes nagu jäämurdjad, kel lasub vastutus ja missioon kõige suuremat pilti silmas pidades. Neil on raha ja võimu.

Teine võimalus: solist

Esimesele teele vastandub väga selgelt autorilooming, moele lähenemine haute couture’i nurga alt – moekunstnik, kes loob vaid eraklientidele, personaalselt ja oma nime kvaliteedigarantiiks pantides.

Selline loomise ülekanne on inimlik ja väärikas, juhul kui moelooja ei ole muutunud eraõmblejaks, kelle ülesandeks on rahuldada vaid tujukate ja enda eksimatus maitses veendunud klientide soove. Autorilooming saab kanda vaid autori isikupära rasvast pitserit ning selle loomingu austajad pöörduvad kunstniku poole suurima usaldusega – looja annab endast parima iga tellimuse ja töö puhul.

Võiks ka öelda, et autorilooming on sisuline vundament, millest alustavad kõik disainerid. Noorte kunstnike looming on ikka valminud esialgu peamiselt selleks, et oma minapilti väljapoole peegeldada. Kuid vähesed suudavad oma käekirja arendada sellise veenvuseni, et panna püsti oma moemaja.

Unikaaldisainilikku lähenemist demonstreerisid Tallinna moenädalal säravalt näiteks Ülle Suurhans-Pohjanheimo, Ksenia Jedomskihh ja Ketlin Bachman-Põldroos.

Autoriloomingul on veel üks väga põnev aspekt – vaid sellise lähenemisega on võimalik rakendada loovuse tulevärki täistuuridel, eksida meeltesegadushoos ja loomispalavikus ka kunstiväljale – kunstniku-statement saab siis stiilist ülemaks (nt Kirill Safonov ja Britt Samoson, mingil määral ka Beatrice’i debüütkollektsioon).

Kolmas võimalus: margitooted

Kolmas ja seni kõige valulisemalt arenev lähenemine moele oleks kõige disainilikum – kunstnik teeb väiketiraaže või seeriakollektsioone, mida müüakse nii väikestes butiikides kui ka suurtes kaubamajades.

Lääne-Euroopa või Skandinaavia iga suurlinna ilmestavad mõnusad galeriipoed, mis peibutavad kammerlikkuse, isepäisuse ja julgusega – annavad kätte võtme kohaliku isikupära ja loomiskliima mõistmiseks. Tallinnas paraku domineerivad endiselt anomaalsed (vähemalt kohaliku elaniku jaoks) merevaigupoed – vapper Nu Nordik (Vabaduse platsil) või Iida (Suur-Karja tänavas) üksi ei suuda üldpilti muuta vähem piinlikuks.

Kui ei ole võimalik loomingut müüa, siis pole ka imestada, et üksikud fanaatilised katsed ellu äratada tõeline Eesti avangard-disaini moemärk on lõppenud vaikse surmaga. Kuid siiski on veel vapraid rüütleid, kes pole disainiusku kaotanud.

Moenädalal esitlesid disainiseeria esteetikat näiteks Liivia Leškin, Bonbon Lingerie, Kalle Aasamäe, Liina Viira ja Antonio for Errorist.

Kuidas armastada oma?

Ühe väga olulise tegurina kohaliku disaini elujõulisemaks muutumisel on eestlaste mõtteviisi patriootlikumaks muutmine just selles osas, et me oskaks hinnata ja eelistada siin loodut. Et eestlased ei läheks hulluks iga Itaalia hilbu või lambi peale. Olgem ausad, märgidisain on tihti pelgalt PR-mull, mille sisu on Hiina konveieritel valmistatud.

Kuid Eesti loojate loomingu eelistamise juurutamine koosneb mitmest astmest. Ülioluline roll on vahendajatel: ajakirjanikel, kriitikutel ja stilistidel. Paraku on küll nõnda, et esimesed eelistavad moodi vaadelda peamiselt seksika pildiallkirja kujul, moekriitikuid lihtsalt ei olegi olemas ning paljud stilistid eelistavad moeseeriates näidata pigem Zara üleilmseid moehilpe kui kohalikku loomingut.

Kuid õnneks ei saa mood huvipuuduse üle kurta – äsja lõppenud Tallinna moenädalast kirjutas ligi 30 interneti- ja trükimeedia väljaannet kokku üle 80 loo ja uudisnupu. Moenädala üritusi külastas Rotermanni kvartalis üle 1500 huvilise. See näitab rekordiliselt suurt huvi kohalikul moeareenil toimuva vastu, mis annab omakorda lootust, et mõne aasta pärast võib-olla astutakse Bossi asemel hoopis mõnda kohalikku disainipoodi.

Mida soovitada kohalikele loojatele? Esiteks muidugi mõtestada oma tegevus. Ja kui on kindel tunne, et midagi olulist on öelda – siis köhi hääl puhtaks ja tee end kuuldavaks!