Armastus inimrobotite vastu
“A.I.-d” oleks kõige kohasem vaadata coverite plaadina tuttavatest lugudest, mille algsete versioonide kõla on hakanud luituma.
Eksimatu humanistina sämplib Steven Spielberg oma ambitsioonikasse geeniprojekti rakke Rousseault, moodsatest tulnukamüütidest, Freudilt ja isegi endalt.
Oma värskeima ulmeprojekti võttis Spielberg üle Stanley Kubrickult, kes oli filmi aluseks olnud Aldissi jutustuse õigused omandanud samal aastal kui Spielberg tõi välja “E.T.” Kubricku film pidanuks olema vastus Spielbergi omale. Ning nüüd, kui viimane on selle kujutletava dialoogi taas monoloogiks pööranud, võib vaid oletada, millise lakoonilise ja külma intellektiga oleks väikese poisi seiklusi absoluutse armastuse otsinguil kujutanud kadunud reÏissöör. Kuigi filmil pole midagi pistmist “Jurassic Parkiga”, on tal sama vähe ühist ka “Schindleri nimekirjaga”.
Spielbergi kinematograafiliste unistuste helesinine maailm on alati olnud liiga läbipaistev. Isegi kui suurejooneliselt ja haaravalt lavastatud stseenid suudavad hoida pilgu ekraanil, ei paku need filmid sisulisi üllatusi. Inimlikku psühholoogiat asendavad harilikult arhetüüpsed müüdid või silmipimestavalt religioossed allusioonid. Need on seerianumbrit kandvad unistused ja hirmud, mida ta turustab, kuid alati kummaliste moraalsete kõrvalnähtudega.
ESIMESE SUGULUSASTME KONTAKT. “A.I.” algab mõttearendusega tehisintellekti teemadel. Kui tehniliselt on õnnestunud modelleerida kõik inimese intellekti omadused, siis ometi pole selline mõtlev masin veel inimene.
Professor Hobby (William Hurt), kellest võiks eos saada selle filmi doktor Frankenstein, teatab üliõpilastele, et tahab luua esimese piiritult armastava roboti. Tema meelest vähendaks see lõhet inimliku ja tehisliku vahel, sulatades ühte selle, mida inimene on võimeline tootma ja selle, mis ta ise on, tehnika ja olemuse. Tema üliõpilaste seast kostab kohe ka eetiline vastuväide, et selline olend ei tarvitse leida vastuarmastust ning oleks sel juhul mõistetud piinlema.
Esimene kolmandik filmist jõuab üsna lähedale Kubricku jahedale ja vaatlevale, õudsevõitu laadile. Firma “Cybertronics” töötajale, kelle laps on parandamatu haiguse tõttu külmutatud, pakutakse tema üsna lähedast koopiat. Kuigi naine on esialgu vastu, võetakse David (Haley Joel Osment) perekonda proovile. Spielberg laseb tal esmakordselt ilmuda ähmase kujutisena valguse taustal, nagu tulnukatel veerandsada aastat varem filmis “Kolmanda astme lähikontakt”. David satub kaadrisse sageli koos oma peegeldusega või moonutatult läbi klaasi. Ta käitub arusaamatult ja psühhootiliselt.
Murtud ja paljundatud kujutis kaadris äratab kõhedust, sest me ei märka temas midagi autentset ja usaldusväärset. Enne kui pole avatud pöördumatut armastust aktiveeriv kood, võib ta küll väliselt õppida, kuid mitte tunda.
“A.I.” on üles ehitatud kolmele osale. Esimeses muutub ta inimeseks. Kui pere orgaaniline laps Martin ootamatult paraneb, tekib konkurents ja David saab esimest korda aimu, et ta pole selline nagu teised.
Spielbergi üks lemmikteemasid läheb kaugemale lihtsast sallivuse ülendamisest. Tema moraalne mantra sisendab, et võõras ja arusaamatu on tegelikult moraalselt kõrgem, inimlikum kui meie. Ent Davidisse projitseeritud tegelane on vaid poolikult inimene, sest temas puudub armastus kellegi teise vastu kui ema. Tal on sama moodi kui tehisintellektil vaid üks inimkäsituse tuumseid omadusi, mida Spielberg oma filmides sedavõrd üle tähtsustada armastab. David kompromissitu headus peegeldub selles, et ta pigem ootab 2000 aastat imet kui saab täiskasvanuks.
PINOCCHIO SEKSUAALNE UINUMINE. Ema poolt hüljatud robotlapse soov saada “päris poisiks” viib ta seiklema reaalsesse maailma, kus küborge põlatakse ja hävitatakse. Läbi selle kaose juhib teda nahka rõivastunud seksirobot Gigolo Joe (Jude Law), kes esindab teist versiooni armastusest. Inimlik paistab siin üsna õela ja ahnena.
Raamiks Pinocchio muinasjutt, otsib David maailmast Sinist Haldjat, kes teeks ta tõeliseks. Kinnitamaks, et ta pole nukk vaid “päris poiss”, laseb Pinocchio oma ninal pikaks venida. Davidi, kes on mõistetud igavesti alaealiseks jääma, armastus on aga vaba igasugusest seksuaalsusest ja seega kristliku kultuuri jaoks “puhas”. Spielberg on üks viimaseid ja mõjukamaid humaniste Hollywoodis, kes ühendab kasumlikku ja valgustuslikku.
Kui David Sinise Haldja vee alla mattunud New Yorgi pargist leiab, vaibubki ta 2000 aastaks ootusse, millest äratab ta tulnukate saabumine. Mõistagi on nad sootult ingellikud olevused, kes suudavad Davidi unistuse teoks teha. “A.I.” kolmanda osa müstilistes metamorfoosides tõlgendaks Spielberg justkui omal viisil Kubricku “2001: Kosmoseodüsseia” viimaseid stseene, retke läbi aegruumi avaruse.
“A.I.” maailmad on kindlasti fantastilised, põnevad ja nii edasi. Ent nende iseenesest huvitavate ja keeruliste teemade puhul, mida film käsitleda püüab, mõjub reÏissööri vaieldamatu intelligentsus armastuse ja tehisintellekti ühitamisel tehislikuna. Parem Gigolo Joe ühe-õhtu-suhe kui igavene rikki läinud ema-armastus. Püüdke end kujutleda lõputult “A.I.-d” vaatamas, ja kui vastus on jaatav, olete küps mõne tänavail luusiva sektiga liituma. Spielberg armastab sind!
A.I. – tehisintellekt (USA, 2001) ReÏissöör: Steven Spielberg Osades: Haley Joel Osment, Jude Law jtkobarkinos
