Armastus kõrvade kaudu

Tihti on armastatud artistid nii armastatud, et kullaks kvalifitseerub ja kaubaks läheb kõik, mis kannab nende nime. Kust jookseb fännide kõrvade silitamise ja “lehmalüpsmise” vaheline piir?

Ruja

Ruja (1972–1989) eluajal ilmusid EP “Ruja” (1979), LP “Ruja” (1982). Järgnesid LP “Kivi veereb” (1987) ja venekeelne “Pust budet vsjo” (1989). Pärast laulja Urmas Alenderi hukkumist ilmusid kogumik “Must lind” (1994) ja viieplaadine antoloogia “Need ei vaata tagasi” (1999). Järgnesid Rein Rannapi loomingu kogumiku teine plaat (2002) ja VHS “Rujavisioon” (2003). Rein Rannapi tuuridel on olnud koht ka Ruja lugudel, mida hetkel esitab Taavi Peterson. Urmas Alenderi loomingut on esitanud oma tuuridel ka Tajo Kadajas. Mullu avati Haapsalus Ruja monument ja ilmus Alenderi postuumne luulekogu “Truu nailonkuu”.

Tänavu juulis toimus Kadajase ja Margus Vaheri ühine Urmas Alenderi mälestuskontsert-tuur “Minu Eestimaa”, Vanemuises lavastati rokkooper “Ruja”. Loetelu ei pruugi olla täielik ega lõplik...

Jaanus Nõgisto,

Ruja kitarrist

— Kas Ruja on postuumselt hinnatum kui eluajal?

— Tundub nii. Bänd, mis on tegevuse kakskümmend aastat tagasi lõpetanud, kõnetab oma kunagist kuulajat ja praegust seltskonda. Bändi tehes me sellele ei mõelnud. Ei oska öelda, mis on põhjus. Ma pole kindel, on see muusika, tekstid, eluhoiak, vabaduse mõõde – need on tähtsad, sõltumata ajastust ja trendidest.

Kuni Ruja nimega seotu pole rakendatud labase rahateenimise vankri ette, pole mul midagi selle vastu.

Vennaskond / The Flowers Of Romance

1984. aastast tänini tegutseva nähtuse menukaim periood oli 1992–1996, kui üksteise järel valmis kuus kauamängivat uudisloomingu ja 1980-ndate perioodi paladega. Kokku on Vennaskonna nime all ilmunud kolmteist stuudioplaati ja kogumik “Priima” (1999). Pärast viimaseks jäänud eestikeelset uue materjaliga plaati “News From Nowhere” (2001) ilmus vanade salvestustega LP “Rigas Kaos” (2005). The Flowers Of Romance’i nime all on ilmunud plaate, kus on Vennaskonna lugude võõrkeelsed versioonid pooleks uue materjaliga: “Sue Catwoman” (2004) ja “Paris” (2007). Oma videoarhiivist on bänd kokku pannud kohati korduva sisuga VHS-id “Millennium” (1998) ja “Ma armastan Ameerikat” (2001) ning DVD-d “Sügis Ida-Euroopas” (2004) ja “New York” (2006; “Ma armastan Ameerikat” DVD-versioon). The Flowers Of Romance’i nime all on välja antud DVD “Pirates Of Destiny” (2007).

Tõnu Trubetsky,

Vennaskonna ja The Flowers Of Romance’i laulja

— Kui kaua jaksab üks bänd produktiivne olla?

— Seda on näha Vennaskonna ja paljude teiste bändide pealt: kaks aastat. Sellele järgneb üks allakäigu või agoonia aasta, bänd läheb laiali –  vahetub koosseis.

Arvan, et piiri fännide rõõmustamise ja “lehmalüpsmise” vahel pole. On kaks võimalust: kas jätkata lõpmatuseni vanade lugude leierdamisega või teha uusi lugusid. Mõlemal juhul hakkab bänd fänne kaotama: ühtedele ei meeldi, et kogu aeg on ühed ja samad lood, ja teistele ei meeldi, et kogu aeg ei ole ühed ja samad lood, et on uusi lugusid, mis on “kahtlased”.

Tanel Padar &

The Sun

Alates 2003. aastast tegutseva bändi kontos on kauamängiv “Greatest Hits” (2005), seejärel plaadimaterjali akustilised töötlused DVD-l ja CD-l ehk “Veidi valjem kui vaikus” (2005), seejärel uue materjaliga helikandja “100% rock’n’roll” (2006) , kontserdi-DVD “Live” (2006/07) ja teise plaadi materjali ja uute lugudega akustiline plaat “Veidi valjem kui vaikus 2” (2007), millele järgnes varasemate albumite paremate palade ingliskeelsete versioonide ja paari uue looga “Here Comes The Sun” (2008). Viis aastat tegevust, kahe ja poole plaadi jagu laule ja kuus helikandjat.

Danel Pandre,

The Suni bassimees

— Mis sunnib üht bändi juba valmis materjali juurde tagasi pöörduma ja seda muutma?

— Lugude varieerimises pole midagi senikuulmatut. Tõsi küll – Eric Clapton ja Foo Fighters ei pea oma lugusid tõlkima, et teised ka nendest aru saaksid, ent akustilised plaadid ning ka live-ülesvõtted on neilgi olemas, ilma et iga plaat koosneks eranditult uutest lugudest.

Sunil ei ole miskit sorti viisaastakuplaane, et peame tegema selliseid ja selliseid asju ja siis ongi kõik hästi. Usume siiralt, et igal albumil on oma koht kellegi plaadiriiulis...

Metsatöll

See raskerokinelik armastab suurelt tegutseda. Nende väljaannete nimistusse mahub kolm stuudioplaati:  “Terast, mis hangund me hinge” (1999), “Hiiekoda” (2004) ja “Iivakivi” (2008). Stuudioplaatide juurde ja vahele käivad ka “Hiiekoda” (2005; limiteeritud väljaanne), debüütalbumi uusversioon “Terast, mis hangund me hinge 10218” (2006; limiteeritud ja tavaväljaanne), singel “Sutekskäija” (2006), kontserdi-DVD/CD “Lahinguväljal näeme, raisk!” (2006, limiteeritud ja tavaväljaanne), vinüülversioonid albumitest “Hiiekoda” (2007) ja “Terast, mis hangund me hinge 10218” (2007). Oma kolmanda albumi “Iivakivi” andis bänd välja korraga CD-l, vinüülil ja puukarbis CD-l.

Marko Atso,

Metsatöllu trummar

— Mis sunnib nisˇibändi asju nii suurelt ette võtma?

— Igast meie albumist on olemas tavaplaat, odav toota. Limiteeritud plaate on igaühte tehtud 1000 tükki, see on kingitus fännidele ja nende tootmine on kallis. Kolmandaks vinüül – Metsatöllu vinüülid tegime enda jaoks.

Kui anda sama materjali välja kaks korda tavalisel CD-l, on see lüpsmine. Lehmalüpsmine on pigem suvehitikogumikud. Kontserdi-DVD-sid võib alati teha.