Armastus, mida talumats müüs ja härra ostis
9. juulil 1964 ehk veidi enne võtete algust arutab Tallinnfilmi kunstinõukogu rollidesse kandideerivaid näitlejaid ja seal on parun von Kremeri kandidaatidena kaks meest, Vanemuise laulev näitleja Helend Peep ja stsenaariumi autor Voldemar Panso. Mõlemaga ei oldud rahul, aga kaalukauss kaldus Peebu poole. Kust ja kuidas tekkis naistemaia aadliku von Kremeri rolli Ants Lauter, Tallinnfilmi paberid ei paljasta, kuid Leida Laiuse otsus tuua 20. sajandi üks tähtsamaid teatrimehi kinolinale väärib imetlust. Von Kremer on Lauteri suurim filmiroll, suurem „Mehed ei nuta” osatäitmisest, ja just siin võib aimu saada tema näitlejaandest.
Armunud mõisnik
Eduard Vilde kirjutas vahel oma naljalugudele alla „Kepivere mõisa perisherra” – tegu on kirjaniku loomingu ühe teemaga, kus võim ja armastus kokku seotakse. Lauter mängib väga ehedalt vana allakäinud parunihärra mehelikkuse ärkamist, mida noor taluproua Mari tahtmatult tekitab. Näitleja kehastatud paruni nilbevõitu kiindumus on ka parim asi, mis selles tegelaskujus on. Tegu on peenpsühholoogilise näitlejatööga, mis leiab esilinastusejärgses kriitikas üllatavalt vähe tähelepanu.
Oma proua piimaäri vastu parunile müünud Tõnu Prillupi rollile oli kaks kandidaati: Jüri Järvet ja Ants Eskola. Kui 9. juuli kunstinõukogu Tõnu osatäitjaid arutab, tuleb välja kontseptuaalne erinevus, mida Järvet ja Eskola kannavad. Proovivõtete põhjal otsustades oleks Eskola Tõnu Prillup enda eest võitlev tegelane, kes pingutab ja püüab, Järvet aga allakäinud. Grigori Kromanovi sõnul tuleks Järveti näitlejatööst paremini välja „väikese inimese tragöödia”. Just selle Leida Laius valibki, seades filmi naispeategelase Mari meestevaliku ette, kus on ainult närused variandid.
Mari rollile oli neli kandidaati. Peale rolli saanud Elle Eha oli selle taotlejate hulgas ka Viiu Härm. Kuigi filmi peategelaseks on Vilde järgi märgitud mees, on kõiki tegevusliine ühendav peategelane tegelikult salapärane Mari, kes ei ava lõpuni oma käitumise motiive. See ei tähenda aga sugugi, et ta oleks iseseisvusetu.
„Kui Maris on midagi kangelaslikku, siis see, et ta suutis välja rabelda sellest rabast, et ta vaba varblase sõltumatusega oma tervetele instinktidele ja vitaalsusele toetudes läheb ise oma saatust kujundama,” kirjutas Panso stsenaariumi ideekavandis.
Ajalooliselt autentne
Kevadel 1964 lihvisid Panso ja Laius üheskoos Narva-Jõesuus stsenaariumi ja nende vahel võib oletada üksmeelt. Küllap paelus Laiustki Panso sõnastatud Mari võitlus oma sõltumatuse eest. Arvata võib, et just Laiuse ja Panso koostöös parandati ära ka Panso stsenaariumi raamatulikkus, mis lõi eriti välja käsikirja esimeses variandis, kus oli palju diktoriteksti ja muudki literatuursust.
Filmi direktor Virve Lunt põhjendab venekeelses dateerimata aruandes töögraafikust mahajäämist Järveti teatritöö graafiku ja peaosalise kogenematusega. Sellest paberist võib välja lugeda sedagi, et Leida Laius nägi suurt vaeva, et pigistada sobiva välimusega näitlejannast välja psühholoogiliselt õige karakter. Üht-teist jääb ka saavutamata. Kui Mari viskab välja kosilaseks tulnud talle armsa sepa Juhani (Evald Hermaküla), siis päris selgeks ta käitumise põhjused ei saa.
Filmi tehti hea tootmiskultuuriga. Vihula kandi Kloostri külast leiti sobiv Prillupi taluõu. Muuseumidest laenati autentsed kirnud ja kapad. Keeleteadlane Mari Must passis peale, et näitlejad õiget Harju murrakut räägiksid.
Oma esimesse pikka mängufilmi kutsus Leida Laius heliloojaks Arvo Pärdi, kellega ta tegi ka oma koolitöö lühifilmi „Õhtust hommikuni”. Nii algas selle helilooja teekond filmikunsti maailmas. „Mäeküla piimamehe” filmi pandi Arvo Pärdi muusikat kahe minuti jagu rohkem, kui esialgu tellitud.Klassika ekraniseeringSotsialist Eduard Vilde ENSV võimude hambus
Väärt kirjandusklassika filmiks tegemises ei tohiks justkui midagi halba olla. Nii mõeldi ka Tallinnfilmis, kus aastal 1964 oli juba lastud käiku Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan”, mille lavastasid Jüri Müür ja Grigori Kromanov. Eduard Vilde „Mäeküla piimamehe” ekraniseerimine ei läinud siiski päris libedalt, vähemalt tundis Tallinnfilmi juhtkond vajadust ennast punavõimu ees õigustada.
9. novembril 1963 saadeti Tallinnfilmist Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee sekretärile Leonid Lentsmanile kiri, kus seisab: „Kuna praegu on peamiseks peasuunaks filmitootmisel eelkõige ajaloolis-revolutsiooniline ja kaasaegne temaatika, siis E. Vilde teose ekraniseerimine võib kõne alla tulla vaid juubelikomisjoni otsuse alusel.” Kirjale alla kirjutanud Tallinnfilmi direktor Nikolai Danilovitš ja peatoimetaja Ants Saar lootsid Vilde ekraniseeringu mängida kirjaniku 100. sünniaastapäeva tähistamise alla.
Hiljemgi tekkis vajadus õigustada
Eduard Vilde Tallinnfilmi plaanidesse tõmbamist. „Kuulus Vilde triloogia „Mahtra sõda”, „Kui Anija mehed Tallinnas käisid” ja „Prohvet Maltsvet” on läbi imbunud revolutsioonilisest paatosest. Oma elutee lõpus ilmutas Vilde end kui tuline ja leppimatu fašismivastane võitleja,” kirjutas Tallinnfilmi peatoimetaja Lembit Remmelgas Moskvale mõeldud dateerimata õiendis. Vildet nimetati nõukogudemeelseks autoriks vägivaldselt. 1905. aasta revolutsioonis aktiivselt tegev olnud ja sotsialistlikesse parteidesse kuulunud Vildel polnud tegelikult midagi ühist bolševikega. Pealegi viitas eesti rahvakirjanikus mõningal määral pesitsev saksa identiteet hoopis Euroopa-meelsusele.
Vilde õigustamisega pingutati arvatavasti üle. Hea kirjandusklassika mõistlik filmiks tegemine läks sel ajal hoogu ka Venemaal.Viies film„Mäeküla piimamees”
●●Stsenarist – Voldemar Panso
●●Lavastaja – Leida Laius
●●Operaator – Mihhail Dorovatovski
●●Kunstnik – Rein Raamat
●●Helilooja – Arvo Pärt
●●Helirežissöör – Harald Läänemets
●●Osades:
●●Tõnu Prillup – Jüri Järvet
●●Mari – Elle Eha
●●Parun von Kremer – Ants Lauter
●●Kuru Jaan – Jaan Sammul
●●Juhan – Evald Hermaküla
●●Esilinastus 10. juulil 1965
●●Sarja viies film „Mäeküla piimamees” on juba homsest müügil hästivarustatud müügikohtades hinnaga 4,99 eurot.
