Armastuse suvi — 1967
Massidele teadvustus aga see kõik kauges möödanikus, nüüdseks juba 40 aastat tagasi. Reaalselt toimis nn 1967. aasta armastuse suvi San Francisco (edaspidi Frisco) Laheareaalis (Bay Area) tsentrifuugse keskpunktiga Hight Ashbury (edaspidi H.A.), kus tuhanded noorukid tulid vabas lodevuses kokku uueks sotsiaalseks eksperimendiks, mille tulemuseks oli kontrakultuurse hipiliikumise teadvustamine avalikkusele.
Armastuse suve eelmängu omistatakse 14. jaanuaril 1967 Friscos Golden Gate’i pargis alanud Human Be-In üritusele, mis osavõturohkusega äratas massimeedia tähelepanu. Selle ürituse käigus ronisid paljude teiste hulgas lavale mantraid retsiteerima sellised suurkujud nagu Allen Ginsberg, Gary Snyder, Timothy Leary jpt. Ginsbergi mäletamist mööda olevat kohal olnud üle 30 000 inimese.
Musitseerisid The Grateful Dead, Jefferson Airplane, Quicksilver Messenger Service – turvateenust pakkusid Põrguinglid (otsisid isegi kaotsiläinud lapsi). Marihuaana ja LSD lasti rivituks. Narkoisake Leary jutlustas kokkutulnud karjale oma kurikuulsat lauset “Turn on, tune in, drop out”. Sõjavastane hipi Jerry Rubin korrutas ekstaasis: “Naeratus on meie võitluslipp, alastus meie piketitähis.” Publik kukkus omaalgatuslikult mantrat “We are one” skandeerima, keegi hüppas langevarjuga väikelennukilt alla ning seda pidasid nii mõnedki jumala ilmutamiseks kokkutulnuile. Kõik lõppes sellega, et tuhanded inimesed läksid loojangupunas ookeanikaldale mediteerima. 26. märtsil toimus samalaadne üritus ka idakaldal New Yorgi Central Parkis.
H.A.-s õide puhkenud hipiliikumise propagandat toitlustasid kontrakultuuri enda under-
ground-meediaväljundid. Määravaks oli siin The San Francisco Oracle, mille tiraazˇ tipnes armastuse suvel poole miljoniga. Aktiivteater The Diggers oli samuti meediagarneeringuks.
Kolledzˇi- ja kõrgkoolinoorus hakkas H.A.-sse kokku voolama 1967. aasta kevadisest koolivaheajast alates. Vastuseks kevadel suust suhu levivale kõlakale armastuse suve tulemisest moodustasid H.A. kogukonna päälikud ametliku, kõlavanimelise Armastuse Suve Nõukogu.
Loo autorile on armastuse suvi paljuski võstetav muusika kaudu. John Philipsil ansamblist The Mamas and the Papas olevat läinud vaid 20 minutit, et kirjutada tekst nüüdseks kõigile teada laulule “San Francisco”:
If you’re going to San Francisco
Be sure to wear some flowers
in your hair…
If you’re going to San Francisco
Summertime will be love –
in there
Algselt oli laul mõeldud juunis toimuva Monterey popfestivali promomiseks (esimene mega-rokkfestival umbes 200 000 kuulajaga), ent tegelikkuses hakkas see laul hipiliikumise mitteametliku hümnina elama iseseisvat elu.
Inglismaal anti 1. juunil, USA-s 3. juunil välja biitlite album “Sgt. Pepper’s”. Plaadi psühhedeelilisus, kasutusele võetud india instrumendid, narkosõnum ja kaanepilt olid kui armastuse suve kvintesssents.
Vaba ninaesine, narkots
25. juunil toimus biitlite loo “All You Need Is Love” üleilmne esitus. Armastuse, vabaduse ja ühtsuse sõnum ringles ümber helesinise planeedi ning H.A.-s, Berkeleys ja teisteski Laheareaali paikades pidutses umbes 100 000 igast ilmanurgast kokku tulnud “jangsterit”, populariseerimaks hipitsemist. Vaba ninaesine, vaba narkots ja vaba armastus – mida hing veel ihkaks ( Vabakliinik tegutseb H.A.-s senini, tõsi küll – mitte enam tasuvabana).
Armastuse suvi oli küllaltki laia kandepinnaga. Selles osalesid kultuuriutoopiaga ühinemist ihalevad teismelised ja kõrgkoolikutid, pealtvaatajatena keskklassi ammulisuised kiibitsejatest juhuturistid, arvestatav oli ka arvukate lähedalasuvate sõjaväebaaside kontingent. Ent isegi üleüldise armastuse südamekarp ei pidanud masside meeletule pealevoolule vastu. Selliseks megakokkutulekuks polnud areaal valmis ning lillelaste suur näitelava käis järsult allakäiguteed. Üleasustus, kodutus, nälg, narkoprobleemid ja ka kriminaalid hakkasid ümbruskonda ahistama ning seetõttu käis suurkogunemine maha. Sügisel naasis suur osa seltskonnast koolidesse (tuleb nentida, et H.A. funktsioneerib hipilinnakuna mingil määral tänapäevalgi). Äsja värvatud lillelapsed pöördusid tagasi kodudesse, kuid USA, Kanada, Briti, Lääne-Euroopa, Austraalia, Uus-Meremaa ja Jaapani linnadesse naasis uute ideede, ideaalide, käitumisnormide ja -stiiliga varustatud noorus. Ning miski maailmas polnud enam endine.
Ametlikult lõpetati armastuse suvi 7. oktoobril H.A.-s tseremoniaalse irviklavastusega “The Death of the Hippie”. Ehkki keegi seda küll veel ei teadnud, terendas poliitilise kummitusena ees 1968. aasta üliõpilasrahutuste ja Praha kevadest süngesse sügisesse kulgev aasta.
Kassipoja koon roki piimataldrikus
•• Pärast sellist põgusat ülevaadet lubab autor endale vabaduse peatuda mõnel teemal, mis teda 1967. aastaga olude sunnil seostavad. Tol aastal lõpetas ta Nõo keskkooli ja asus Tartu riiklikus ülikoolis eesti filoloogiat õppima ning lillelastest ei teadnud ta eriti midagi. 1968. aasta kevadel sai ta ülikoolist kinga ning tema hipisuved olid 1968. ja 1969. aasta pöidlaküüdisuved. Selleks ajaks oli ta tutvunud Toomas Raudamiga, kes surus pimeda kassipoja koonu rokkmuusika piimataldrikusse. Paljuski sellest oli 1967. aasta pärand, sest rokkmuusikas oli see uskumatu aasta.
•• Tol aastal nägid ilmavalgust peale eelpool mainitu ka Rollerite “The Satanic Majestic Request”, Jimi Hendrix Experience’i “Are You Experienced?”, Pink Floydi “The Piper at the Gates of Dawn”, Creami “Disraeli Gears”, Jefferson Airplane’i “Surrealistic Pillow”, oktoobris esietendus hipimuusikal “Hair”.
•• Plaadiga “The Velvet Under-ground and Nico” debüteeris The Velvet Underground ja plaadiga “Procol Harum”, millel oli ka “Whiter Shade of Pale”, Procol Harum. Välja tulid Donovani “Mellow Yellow”, The Doorsi “The Doors” (debüüt), The Grateful Deadi “The Grateful Dead”.
•• Bob Dylanilt tuli “Gratest Hits Vol I” ja “John Wesley Harding”. Dylan elas pärast 1966. aasta suvel mootorrattaga (tõenäoliselt lavastatud) kukkumist tagasi-tõmbunult Woodstockis, ent ta oli meeletult produktiivne laulukirjutaja ja katsetas ka kunstnikuna. Armastuse suve ajal lindistas ta koos The Hawksi (hilisem The Band) poistega “The Basement Tapes’i”, mille piraatmugandus “Little White Wonder” oli minu üks esimesi Dylani rariteete. Muide, enamik neist 1967. aasta plaatidest oli meile 1968.–1969. aastal juba kättesaadavad. 1967. aasta jäi viimaseks biitlite mäned-Ïerile Brian Epsteinile, Otis Redingile ja ka Dylani iidolile Woody Guthriele. Ilmavalgust (kahjuks lühikeseks ajaks) nägi esimest korda aga Kurt Cobain.
