Armastusega luurele

Toomas Hussar toob Eesti filmi missioonisõdurite posttraumaatilise stressi vähe kajastatud teema.

Hussari 2012. aasta hittfilm „Seenelkäik” oli minimalistlik, läbivalt humoorikas, veenev ja selge sihiga ehk kõike seda, mille poole Hussari neli aastat hiljem valminud ja kolmapäeval esilinastunud „Luuraja ja luuletaja” püüdleb. „Luuraja ja luuletaja” on päevapoliitiline teos, mis vihjab Eesti ja Venemaa vahelistele välispoliitilistele pingetele, Vene spioonide kinninabimistele, spioonide vahetamisele ja Euroopat tabanud pagulaskriisile.

Linateose peategelane on üksik alkoholiprobleemide küüsis vaevlev salapolitseinik Gustav Tukk (Jan Uuspõld), kes kohtub salapärase mustlanna Nalaga (Lana Vatsel). Nende kahtlase väärtusega suhe lükkab ka filmi käima: peagi selgub, et tegemist on Vene luure üles seatud lõksuga. Selleks et vastase kavatsustele paremini jälile saada, antakse Gustavile käsk suhet jätkata. Paraku kipub ülesanne mehel üle jõu käima, sest eneselegi ootamatult on ta vaenlasesse armunud. Mustlanna vastu tunneb romantilist huvi ka saamatu ja hädine luuletaja Miku Tähn (Rain Tolk), kes on paras tüütus. Armukolmnurga tõttu käivituvad Vene ja Eesti luure vahel protsessid, mis ei tõota ühtegi head lahendust.