William Shakespeare’i pärand on põhjatu kunstiloomingu laegas

Värvikas kostüümidraama “Armunud Shakespeare” ühendab endas inimlikult arusaadavalt tundelist armastuslugu ja peent suure Shakespeare’i pärandi vaatlust. John Maddeni lavastuses saab näha mitte ainult veetlevat lugu “Romeo ja Julia” loomisest, vaid stsenaristid Marc Norman ja Tom Stoppard pakuvad seal oma nägemust mitme Elizabethi aja kultuurinähtuse kohta. Kõik see on kokku sõlmitud ladusasse ja pinget täis süÏeesse, kus põimuvad Will Shakespeare’i armastus rikka Viola De Lessepsi vastu, “Romeo ja Julia kirjutamine”, Londoni teatrite ja näitekirjanike rivaalitsemine ning tolle aja legendaarselt elurõõmus Inglismaa, mis on veidi papist ilustatud kujundina filmis täiesti olemas.

“Armunud Shakespeare’is” on lausa meisterlik tegevuse arendus, kus William Shakespeare pannakse Romeo rolli läbi elama ja seejärel seda näidendiks kirjutama. Eluliselt ja ajalooliselt absurdne konstruktsioon saab filmis usutavaks ja kunstiliselt veenvaks. Film idealiseerib teatrit ja ka armastus sünnib teatri pärast. Gwyneth Paltrow mängitud Viola mängib usutavaks oma iha teatri vastu, millest kasvab edasi välja suur ja tõeline filmiarmastus. Ka Joseph Fiennes vastab andeka näitleja siiruse ja teravusega oma partnerile.

“Armunud Shakespeare” sorib järjekordselt kaunite kunstide tolmunud, kuid põhjatu rikkusega laekas ja väidab elurõõmsalt ja uhkelt, et kunstiinimene on olla uhke ja hää. Selle postulaadi nimel panevad Marc Norman ja Tom Stoppard Shakespeare mängima Romeo rolli, kuigi on teada, et suure poeedi näitlejakarjäär piirdus tegelikkuses rollidega, kus sagedasti sõnalise osa moodustas lause “Härra, teile on kiri”. Tekib uus müüt, uus ajalooline tõde, kus romantiline kunstikäsitlus põimub romantilise armastusega ja mõlemad saavutavad filmi finaalis väärika apoteoosi – kuninganna Elizabeth kuulutab etendunud “Romeo ja Julia” armastusele vääriliseks kunstiks.

Filmis ei hoolita piirjoonest elu ja luule, armastuse ja teatri vahel. Juba algusest peale kasutavad näitlejad Shakespeare’i esitamisele omast veidi pateetilist värsilugemist. Filmi dialoogid sujuvalt üle Shakespeare’i tsitaatideks.

Film on ümberkonstrueeritud Shakespeare, sest ka Shakespeare’i otseste tsitaatide vaheline kude on Shakespeare’i tõlgendamine või tõlgenduse vastu vaidlemine. Film ei piirdu siin mitte ainult Shakespeare’i isikuga. Oma käsitluse saab filmis salapärane päriselt toimunud Christopher Marlowe mõrvamine. Filmi episoodides näeb 17. sajandi Hitchcocki John Websterit noorena tundmas rõõmu Shakespeare’i veriste stseenide üle. Madden sulatab estraadilikke sket‰e oma filmi lõimesse, mis on lapselikult lustakas ja samas ajaloolist tausta tundvale inimesele peenelt hõrk.

Filmis hiilgab suur hulk inglise näitlejaid. Peale Shakespeare’i-lugemise inglise stambi omandanud ameeriklanna Paltrow on filmis suur hulk tippnäitlejaid- ja rolle. Nimirolli üllatuslikku sooritust täiendavad tuntud Antony Sher, Judi Dench, Tom Wilkinson. See on film, kus ameerikaliku jõuga upitatakse vana hea Inglismaa euroopalikke kultuuriväärtusi. Mille hulka kuulub ka omaenda kunstivaramus sorimine.