Armulugu 1970-ndate lõpu väikelinnas
Kui esmalt viriseda, siis on Avo Kulli „Haigla” põhiline miinus teose liigne pikkus. On tunda, et kirjutada Kullile meeldib, ent autorile tulnuks kasuks, kui ta oleks lasknud karmil kõrvalseisjal oma tugevaid ja nõrku külgi hinnata. Eriti romaani alguses on selleks nõrgaks küljeks dialoogid, mille sisust enamik ei mõjuta süžee arengut kuidagi ega tohiks sisutühjuse tõttu ka tegelastele endile pikemaks ajaks meelde jääda.
Omaette nuhtlus on seegi, et autor lisab sageli märkuse selle kohta, kuidas üks või teine fraas adressaadile mõjub, ehkki lugeja taipaks seda isegi. Pealegi kõlavad need jutuajamised sageli üsna kunstlikult. „Ma poleks eales uskunud, et kohtan kedagi, kes haarab jäägitult mu meeled ja mõistuse, kes võlub ja paelub niisuguse jõuga, et sellele on võimatu vastu panna,” ütleb ehitusbrigaadi juhataja oma pruudile.
Peategelasteks ongi nutikas töödejuhataja Kalvi ja tema naistearstina töötav armuke Tiina ning süžee põhiliiniks depressiivse 1978. aasta väikelinnas kulgev armulugu. Romantika, mida teoses on õige ohtralt, on mõne maitse jaoks esitatud liiga läägelt, mõne jaoks ilmselt just sobivas stiilis, ent karmid kärped oleksid igal juhul kasuks tulnud.
Raamatu tugev külg on aga stagnaaja olude kujutamine. Süsteemi rõvedusega puutub kokku nii ehitusel plaani täitev Kalvi kui ka günekoloog Tiina. Pidev nihverdamine ja slikerdamine ning ütlused laadis „Kui plaaninumber käib üle mõistuse, siis ei tähenda see sugugi seda, et plaan suur on, vaid seda, et mõistus on väike” on võetud elust enesest. Ehitusplatsil ja kontoris toimuvate stseenide puhul on selge, et tootmisjuhina töötanud Kull teab, millest räägib.
Kolmanda peategelasena sisse toodud KGB nuhi Armini liin valmistab pettumuse must-valge lähenemise tõttu. Mitte et nuhk peaks olema tore inimene, aga „pahade” karikatuursed vestlused ja igasuguse inimliku mõõtme puudumine meenutab pigem sellesama Nõukogude aja lugusid fašistidest või filmi „Detsembrikuumus” paharette. Kui juba parteiboss, siis muidugi vägistab väikseid tüdrukuid! Ei usu, et salasilmad isekeskis ainult natsionaliste siunasid, pigem rääkisid viineritest ja kummikutest nagu kõik teisedki ning võib ju ühtaegu olla näiteks süsteemitruu limukas ja hoolitsev pereisa. Väärib aga märkimist, et nii Kulli kangelased kui ka lurjused on eranditult eestlased.
Nimetatud nõrkusi arvesse võttes tundub ikkagi, et kui autor oleks mõnel julmal inimesel lasknud 400-leheküljelisest raamatust maha tõmmata kõik, mis vähegi võimalik (ehk tubli kaks kolmandikku), oleks tulemuseks päris tuumakas teos. Algus, sisu ja lõpp on raamatul igatahes olemas ja on tunda, kuidas autori sulg teose edenedes lahti jookseb. Ehk kuuleme Kullist veel, üht uut Raimond Kaugveri võiks ju kirjandusmaastikule vaja olla küll.
