Arne Maasiku fotodel saab võpsikust mõttemaastik
Elav klassik Leonhard Lapin on tõdenud: kui öeldakse, et “arhitektuur on kivistunud muusika”, siis võib öelda ka seda, et “muusika on vedeldatud arhitektuur”. Nali naljaks, kuid eri kunstiliikidel on palju ühisjooni – peale selle, et tegemist on loominguga. Mõtleme kas või sellele, kuidas maalikunst on inspireerinud muusikuid ja vastupidi. Esimesena tuleb pähe Vassili Kandinsky ja Arnold Schönbergi loominguline sõprus.
Fotograafia, “kaunite kunstide” ja arhitektuuri sõprus ulatub ka ajas tagasi, kui mõelda näiteks Vene 1920. aastate avangardile. Eesti kogemusest meenuvad esmalt Jüri Okase 1970. aastatel graafilises tehnikas tehtud konstruktsioonid ja rekonstruktsioonid, mis lähtusid töödeldud fotodest. Maasik on õppinud arhitektiks, kuid nüüd pildistab ta peamiselt arhitektuuri. Ja mitte ainult.
Kunstihoone suur saal on hoopis täis loodusfotosid: räämas võsad ja “pusad”, nagu ta ise ütleb. Maasiku jaoks on loodus ning inimkäte ja mõttega loodud arhitektuur üks ja seesama asi. Meenub, et paljud maailma tipparhitektid on õppinud loodusest – alates kujunditest kuni konstruktsioonideni.
Teises saalis lähebki näitus üle Chicago linnapildile, kus Maasikut on inspireerinud 19. sajandi lõpu arhitekt Louis Sullivan, kes oli kogu Ameerika pilvelõhkujate ehitamise üks pioneere. Üldse on tolle sajandi pilvelõhkujate arhitektuur põnev: polnud veel kõrgtehnoloogiat ega modernismi. Nii näemegi mingeid historitsistlikus või pooljuugendlikus stiilis kõrghooneid.
Vilen Künnapu kool
Võpsikud ja majad kui mõttemaastikud. Kuid Arne Maasikut ei huvita ainult esinduslikud kõrghooned, mida ta on üles võtnud ka nihestatud rakurssides. Kuraatori sõnade järgi “pole ime, et ta on jäädvustanud palju kummalisi irdobekte ning ka võpsik pole mitte vahva leid, vaid mõttemaastik”.
Pole siis ime, et kirjanduslikke tekste on tema kohta kirjutanud Eero Epner, Peeter Laurits ja Jan Kaus. Annaksingi sõna Kausile, kes tõlgendab Maasiku Gallaratese seeriat: “Kord rõhutab omakorda kaost – kaose puudumine pehmelt valgustunud sammaskäigus tuletab kaost teravalt meelde. Kuid nende fotode peal tekib tunne, justkui oleksid inimesed ehitanud objekti vaid selleks, et valgus seda ilma nendeta täita saaks, et valgus saaks teostada arhitektuuris seda, mida inimene ei suuda – luua korraihalus hetkeliseks tegelikkuseks, milles kord tardub justkui igavikuliseks.”
Siin jõuame Arne Maasiku tõlgenduses ühe võtmesõnani, ja see on metafüüsika. Tema jaoks pole arhitektuur pelk minimalistlik konstruktsioon, ta otsib hoonest, majast, tänavalt, tagahoovist mingeid inimese alateadvust puudutavaid hoovusi. Siin on tunda tugevat Vilen Künnapu kooli. Pole ka ime, et Maasikut paeluvad postmodernistliku Itaalia arhitekti Aldo Rossi ehitised, eriti tema kalmistukompleks. Lõpuks peaks kiitma kunstniku ja näituse disaineri Urmas Luure kujundust, mis toob esile Maasiku fotode monumentaalse mõõtme.
Arne Maasik “Fotod”
Kuraator: Karin Paulus
kujundaja: Urmas Luure
Tallinna kunstihoones
17. veebruarini
