Arne Maasiku ideaalselt loomulikud inimesed ja majad


Kui siiani on Arne Maasik suutnud inimeste pildistamisest hoiduda, siis koos Armin Kõomäega lavastatud fotodel on fookuses inimene. Piltidel rändavad noor tüdruk ja härrasmeheliku olemisega papi.

 Hõbedaselt veiklevatel fotodel on ristatud argiproosat sürrealistlikumate märkidega – tulemuseks on kergelt võõristust tekitav linnaruum. Unenäoliselt igapäevane.

— Kuidas koostöö Armin Kõomäega sujus? Kas oled varem ka sellist loomingulist vendlust proovinud?

— Olen viie aasta eest teinud ühe näituse koos August Künnapuga: tema maalid ja minu fotod. See oli vabam side, Kusti lihtsalt kutsus mind. Viimane kogemus on selles mõttes uudne, et Kõomägi ei ole kunstnik – pigem kirjutaja ja ärimees. Üllataval kombel probleeme ei olnud – tema andis mulle vabaduse ning ega mina ka teda ahistanud. Püüdsin alguses kohe autorsuse rollid paika panna, tegime 50/50. Loomingulisse meeskonda kuulusid teiste abiliste seas ka Rainer Sarnet lavastajana ja Jaanus Valt kunstniku-rekvisiitorina.

— Kui oluline on piltidel seiklevate inimeste tegelik taust?

— Papi on Armini leitud bussijuht Aare, kes töötab Tallinnas, tüdruk on Kõomäe tütar Susann. Need faktid ei ole sisulises mõttes olulised.

— Arhitektuuri pildistamisel on lavastuslik moment minimaalne. See seeria on aga puhtalt lavastuslik.

— See on tõesti esimene sellise lähenemisega töö. Nende piltide puhul sai ikkagi aktiivselt sekkutud – sätitud kohvitassi või inimese rakurssi. Eesmärk oli luua ideaalselt loomulik olukord. Nii nagu ma pildistan maju nende kõige loomulikumas olekus. Oluline on välja tuua Rainer Sarneti nägemus materjali lavastamise juures.

— Räägi maja ja mehe suhtest. Kuidas sa selle avastasid?

— See oli selline valgustuslik hetk, kui mulle tundus, et ma saan asjadest sügavuti aru. Sellest hetkest alates hakkasin konkreetses suunas tööle.

— Kui teadlik see protsess on olnud? Kui oluline on end selle käigus harida?

— Ma olen lugenud Bachelardi, Italo Calvinot, Aldo Rossit – ikka neid, kes on ruumi teemat mõtestanud. Linn kui omaette süsteem huvitab mind.

Eestlastest on mind mõjutanud Tallinna Kümne arhitektid: Lapin, Künnapu, Jüri Okas… Mitmega nendest olen saanud väga heaks sõbraks. Jüri Okase metafüüsilist loomingut fännisin juba enne ERKI-sse astumist.

— Milline linn sind köidab?

— New York ja sealne art deco. Selle edasikandumine 1970.– 1980. aastate pilvelõhkujatesse. Jube kihvt on jälgida, kuidas see liikumine on kuskilt kihtidest alguse saanud ja tänasesse välja jõudnud. See on müstika, mida olen enda jaoks avastanud.

— Minu jaoks on ameerika art deco’s alati mingi progressimüüdi ja eneseimetluse seeme sees.

— No ikka, jah. Aga see ongi süngelt võimas.

— Milline keskkond on sinu jaoks Tallinn?

— Ma olen sellega aastaid tööd teinud, materjali on palju. Põhja-Tallinn on juba 1990-ndatest alates mind köitnud: Kalamaja, Kopli. Hiljem olen hakanud vanalinna avastama, ilma turismi  butafooriata.

— Kui sotsiaalne sa oled? Kas kunstnikuna äraelamine on probleem?

— Igapäevane teema, ma töötan oma firmas ainukese töötajana. Viimastel aastatel on küll kergem, sest kunstnikuna on mingi tuntus saavutatud. Ma teen koostööd arhitektide ja arhitektuuri tellijatega, pildistan aerofotosid, müün oma fotopangast vanemaid kaadreid ja suuri näitusepilte. Mingeid asju teen mõnikord ka raha eest – kuid kui ikka ei taha teha, siis ma ei sunni end. Näiteks õppejõu roll mulle ei istu, olen sellest loobunud. Raske on ümber kehastuda, ma ei tunne end siis hästi. See nõuaks süsteemsemat elukorraldust.

— Oled taas Ameerikasse minemas. Pildistama?

— Ma lähen möödunud aastal surnud Eric Soovere arhiive läbi töötama. Ta oli eesti soost fotograaf, kes dokumenteeris oma põgenemise Eestist (sellest on ilmunud raamat „Käru ja kaameraga”, Olion, 1999 – T. V.). Kuna ta on mu sugulane ja mina „jagan matsu”, siis ma lähen ning aitan. See on kihvt ülesanne.

— Kas sellised mälu uurimise teemad muutuvad vanemaks saades aktuaalsemaks?

— Ma pean Eric Sooveret enda õpetajaks – ta oli kutseline meditsiinifotograaf, tehnilises mõttes täiesti tipp. Ma olen tema käest saanud kolm ülihead kaamerat, mida kasutan siiani.

— Kellele sa näitusi teed?

Loe veel

— See on eelkõige mingi sisemine vajadus. Loomulik soov, mis on igal artistil – jagada iseend. Publikut ma ei defineeri. Tegelikult on terve hulk võimu-, tähelepanu- ja energiaküsimusi. Ma saan endast loomingut välja andes energiat tagasi.

— Oled usin näituste tegija. Umbes aasta eest tulid välja 500-leheküljelise autoriraamatuga. Jõuliselt murrad.

— See on nõnda välja kukkunud. Kuna olen leidnud, et see on ainuke viis need asjad endast välja saada, siis olen kõvasti sellesse panustanud.

Otsijad

Arne Maasik ja Armin Kõomägi

4. aprillini galeriis Artdepoo

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare