Arne Merilai peened mängud eruditsiooniga

 (3)
Arne Merilai peened mängud eruditsiooniga
Rafineeritud mängija Arne MerilaiLauri Kulpsoo

„Türann Oidipus” on suurejooneline teos eelkõige tänu autori erudeeritusele.

Tegemist on eruditsioonitekstiga. Raamatu lugemiseks ja arvustamiseks on kõige olulisem osa siiski tagakaas, kus on antud viie eesti kultuuriautoriteedi (Indrek Hirv, Rein Raud, Viivi Luik, Marju Lepajõe, Alo Jüriloo) napid (ent see-eest positiivsed!) hinnangud Merilai teosele. Lisaks veel raamatu sisu ja kontseptsiooni konspekteeriv lühitekst neile lugejaile, kes mingil põhjusel kõigest ei pruugi aru saada.  

Selliseid lugejaid ilmselt on. On eestikeelseid inimesi, kellele näiteks nimi Oidipus ei ütle mitte midagi. Muust rääkimata. Niisiis. Mida lisada kõnesoleva teose tagakaanetekstile? Kahtlemata on tegu kommertskaalutlusest lähtuva nähtusega, millele ju midagi ette heita pole põh­just. Reklaam on reklaam. Ent siinkohal siiski sissejuhatuseks natukene konkreetsemalt: mida autoriteedid väidavad? Kiidetakse Merilai teksti luulelist rütmikat, mängulisust, kreekalikkust (eelkõige) keeleloome vallas, unenäolist seikluslikkust. Luuletaja Raud võtab Merilai teksti kokku ise­äranis kujundlikult, see olevat „nagu hiiglaslik aed täis pidevalt plahvatavaid õisi”. Kõik on õige.

Ometi, mis on olulisem kõ­nes­­oleva raamatu tagakaaneinfost? Ilmselt mäng, mängulisus. Teisi­sõnu mängulust. Merilai män­gib lugejaga. Millegipärast meenub siinkohal luuleline mängumees Artur Alliksaar, kellega Merilai on akadeemilisemas plaanis tegelnud. Ent Alliksaare puhul oli eel­kõige tegemist n-ö (eesti)keelelise mänguga à la „iga maja ei ole majakas” või „iga kivi ei ole kivikas”. Merilai mängib rafineeritumalt. Merilai mängib eruditsiooniga. Tema küsimus igale lugejale on: kas sa oled kultuuriinimene? Kas sa oled filoloog? Kas sa tunned kultuurilugu, antiiki, eesti kirjandust jne?

Lisaks Alliksaarele paigutub Merilai eruditsiooni plaanis nooreestlasest siurulase Friedebert Tuglase lähikonda. Meenutame siinkohal viimati mainitu kõige rafineeritumat novellikogu „Hingede rändamine” (1925) koos selle kõige rafineerituma novelliga „Androgüüni päev”. Kas on Merilai näol tõesti tegemist (praeguseks) viimase nooreestlase/siurulasega? Miks ka mitte! Ent vaadelgem asja sügavamalt, ja kõigepealt eruditsiooni kõige olulisema funktsiooni – valgustuslikkuse, õpetamise – positsioonilt. Siinkohal positsioneerub Merilai Friedrich Reinhold Kreutzwaldi areaali, tema kõige tuntumaks valgustavaks tekstiks oli jutustus „Viina katk” (1840). Selles räägitakse klassikalises eesti keeles, ilukirjanduslikult ja meditsiiniliselt korrektses terminoloogias alkoholi kahjulikust mõjust inimese füsioloogilisele käitumisele.

Autor selgitab flatulatsiooni

Merilailgi on selline eruditsioonil baseeruv valgustuslik tasand. Võtame näiteks pea­tükist „Armuteraapia ehk Pilt, kus Oidipus tekitab kära” flatulentsi/flatulentsia (puhitus, kõ­hutuulsus, kõhutuulte väljumine päraku kaudu) käsitluse

(lk 153): „Mõiste tuleb ladina sõnast flatus ehk puhang. Tuntud itaalia puhkpill, flööt – flauto, flauto piccolo – tuleneb ju sellestsamast kõlavast tüvest. Teie sottosegretario võib kinnitada, et fenomeni rahvusvaheliselt rahvalik nimetus lähtub tõenäoliselt kreekakeelsest verbist perdomai.”

Nagu iga lugeja näeb, annab Merilai juba kolmes lauses leksikat neljas keeles (eesti, ladina, itaalia, kreeka). See on kahtlemata ilus näide lingvistilisest eruditsioonist. Ent Merilai selgitab kõ­nesoleva nähtuse (mida ta, muide, nimetab aevastuse anaalseks analoogiks) olemust mitmel lehe­küljel üpris detailselt. Näiteks: „Flatulentsia on omane kõigile seedekulglaga olenditele. /- - -/ Sulgurlihase taha jämesoolde kogunenud gaaside segu ehk flatus väljub tahtlikult või iseenesest anus’e kaudu. Rõhk võib osutuda nii suureks, et anaalsfinkter ei pea aktiivsele survele vastu ja vibreeriv rectum puhutakse tühjaks. Olenevalt lihaste pingest, tuharate asetusest ja naha niiskusest võib protsessiga kaasneda mitmekesine vigisev, pragisev või trompeteeriv heli. / - - -/ ” Tsiteeritud lausetest on kenasti näha Merilai meetodi põhiline eripära, akadeemiline vundament, millele on rajatud eri mängulised konstruktsioonid. Selle selgitamine, millised on säärase meetodi tagajärjed, jääb aga kirjandusloo üles­andeks.

Arne Merilai

„Türann Oidipus”

Verb

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare