Arne Mikk: suuri ülesandeid enam ei võta, nokitsen
Oma sünnipäeva tähistab homme kaheksakümmend aastat tagasi sündinud Mikk 12. aprillil esietendunud Paul Hindemithi tragikoomilise ühevaatuselise kammerooperiga „Pikk jõulueine” Thornton Wilderi samanimelise näidendi ainetel. Tõenäoliselt võtab ta nüüd pärast seda lavastust elu vabamalt ning rohkem oopereid lavale ei too. „Ma arvan, et see ooper sobib väga hästi möödaläinud aegadega, perekonna ja sõpradega. Sest selle tunni jooksul käib neli põlvkonda meie silmade eest läbi, elu kulgeb omasoodu edasi ja ei lõpe kunagi,” lausub Mikk mõtlikul toonil telefoni ja täpsustab: „Ma arvan, et see haakub mu ea ja möödaläinud aastatega päris hästi.”
Ta tunnistab: „Mu jaoks sai ületatud üks psühholoogiline piir, kui ma astusin üle 55. eluaastast. Kahjuks just selles vanuses surid kolm mu väga head sõpra ja kolleegi teatris: Paul Mägi, Georg Ots ja Hendrik Krumm. Ja kui ma neile tagasi mõtlen, siis ma alati imestan, kui palju rohkem on mul elus olnud õnne näha ja teha tööd uute põlvkondadega. Aga ilmselt elatud aastad polegi peamine. Ka nende puhul jääb kestma tehtud tööde väärtus.”
