Arno Tamm: pärimushullus, rokk, džäss ja klassika


Võib täitsa vabalt öelda, et Tamm ongi rokist-polkani-muusik, ta lihtsalt ei vaeva end oma stiili nimetamisega.

Praegu pendeldab ta Veljo Tormise “Meeste laulude” ja rokkooperi “Ruja” proovide vahet, aga siin-seal näeb teda tegemas ka pärimusmuusikat, džässi või rokki.

“Mulle meeldivad muusikud, kes on ausad iseenda vastu ja peavad oma publikust lugu ja kes ei häbene proovida mida iganes... hullusi,” keeldub Tamm kindlaid lemmikuid välja toomast.

Tsiteerib hoopis lavastajat Tiit Ojasood: ““Avatus ebaõnnestumisele on ka võti õnnestumise jaoks.” Tuleb julgelt ja täiega oma asja teha. On võimalus, et hävid, aga samas on ka võimalus, et avastad enda jaoks midagi uut ja head.”

Tamme arvates kahaneb võimalus ebaõnnestuda juba üksnes siis, kui oled ebaõnneks valmis. “Improvisatsiooni juures tuleb see hästi välja,” räägib Tamm.

Ta ei taha end ka stiililiselt määratleda. “See oli mingi hilispuberteedi teema, et oli vaja mingisse subkultuuri kuuluda ja sinna juurde käis teatud kindel muusika ja midagi muud ei kuulatudki. See on tegelikult kurb. Kui ülikooli läksin, sunniti silmaring vägisi laienema. Algul tekitas see trotsi, hiljem mõtlesid, et ohhoo, nii saab ka mussist mõelda, päris huvitav. Mulle jõudis kohale, et tähtis ei ole see, milliseid vahendeid sa kasutad, vaid see, millise suhtumisega sa muusikale lähened. Rokijuur on mul sügaval sees, aga see ei piira.”

Esimesed bändid

Selle mitmekülgsuse väljaarenemine võttis muidugi omajagu aega. Seitsmeaastaselt alanud ja viis aastat hiljem ähmastel õrna eaga seotud asjaoludel katkenud klaveriõpingute järel jäi muusikasse aastane paus, mille järel tuli omakorda koolibändi-rokiperiood.

“Tuli hetk, kui oli vaja hakata tõmblema ja tekkisid esimesed toredate nimedega bändid,” naerab Tamm. Esimese nimi oli Dreamcast.

“See oli selline nagu esimene bänd ikka – halb keskkooli grungerokk. Aga me olime koolis väga popid!” ütleb Tamm. Keegi peale kitarrist Mihkel Zilmeri pilli mängida ei osanud, bassimees haaras lihtsalt bassi ja alustas nullist ning tema ise istus samamoodi “lambist” trummide taha. “See oli tore aeg – keegi ei harjutanud, keegi mängida ei osanud, aga proovi tehti metsikult,” kirjeldab ta.

Ühel hetkel läks grunge sügavamaks metalliks kätte ära. “Tekkis From Private Letters. Kõik tüübid selles bändis said aru, et muusikaga tuleb teha kõvasti tööd.” See periood sai omakorda läbi Tamme Viljandi kultuuriakadeemiasse õppima siirdumisega – seal hakati noore muusiku silmaringi laiendama.

“Hakkasin muid asju kuulama ja vaatama, sattusin kooli, mis on hull dzˇässikool, õpetajaks Ain Agan. Kujutad ette, esimene kursus, lendad esimesse ansamblitundi sisse, kõik on nii-nii rohelised ja täiesti eri maailmadest. Kes on koolibändis mänginud, kes ei ole üldse midagi teinud, kõik on nii erinevad inimesed, ja siis Ain hakkab kohe mingit hullu dzˇässijuttu ajama, paneb plaadid peale, küsib, kas teate. Kõik kehitavad õlgu ja saavad vastuseks: “Kamoon, need on ju põhitüübid!” Selle peale ei jää üle öelda muud kui “ahsoo”,” jutustab Tamm.

Arno hetke kõige südamelähedasem projekt on folki oma võtmesse väänav ansambel nimega Paabel, kus peale tema mängivad-laulavad Erko Niit, Sandra Sillamaa, Tõnu Tubli ja Tanel Kadalipp.

“Sandra kutsus meid kokku mullu aprillis. Ta tahtis minna mingile pärimusmuusika seadete festivalile, aga ei viitsinud arhailises stiilis mängida ja mõtles, et teeks parem hullust. Üks legend räägib ka, et Sandra valis muusikamajast neli kõige ilusamat poissi ja tegi nendega bändi,” räägib Tamm pärimus- ja uuspärimusmuusikat viljeleva Paabeli saamisloost.

20 aasta pärast

Paabelil olevat mingi oma eriline sünergia: “Algusest peale läks heas mõttes pommitamiseks, suure energiaga hakkas pihta. Nüüd tahaks sügisel plaadi ära salvestada, sest materjali on tõesti palju.”

Mis on temast 20 aasta pärast saanud, Tamm arvata ei oska. “Ma olen siis 42 aastat vana. Ei usu, et koerapolkat mängin,” ütleb ta, viidates ajakirjaniku jutustusele sellest, kuidas rokkooperis “Ruja” Tamme kehastatav päris Margus Kappel teleris koertele koerapolkat mängis.

“Rujast” tuleb noormehe sõnul muide üks võimas lavastus. Küsimusele, kas ta kõrtsimuusikuks muutumist ei karda, arvab Arno, et ei tea, kas seda peabki üldse ilmtingimata vältima.

Loe veel

“Kõrtsis saab mängida nii ja naa. Samas on mul väga suur austus nende inimeste vastu, kes suudavad viis päeva järjest mängida Tallinna-Stockholmi laeval viis korda 30 minutit sama saasta. Sama muusikat, mis – kui sa oled professionaalne pillimees – ei paku sulle midagi, aga sa suudad ikkagi selle ära teha. Tõsised töötegijad inimesed,” kiidab Tamm, kuid rõõmustab siiski selle üle, et tal on jõulude aegu väga vähe mänge olnud...

Muusika

Kus Arno Tamme

näha on olnud?

•• Tartu Miina Härma gümnaasiumi koolibändis From Private Letters

•• Viljandi kultuuriakadeemias sündinud Re: Jazz Collective’i koosseisus

•• Noorte tüdrukute lemmikbändis Slide-Fifty klahvpille mängimas

•• Viimases “Kahes taktis”

•• Veljo Tormise “Naiste lauludes”

•• Ansambli Paabel koosseisus laulmas ja pilli mängimas

Suvel näed teda:

•• rokkooperis “Ruja” Margus Kappelit mängimas,

•• “Meeste lauludes” Veljo Tormist laulmas.

•• Paabelit vaata 23. juunil

vabaõhumuuseumis,

Viljandi folgil ja internetis

www.myspace.com/paabel.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare