Arnold Akberg – vankumatu tinasõdur
Igal juhul oli Akberg, kes elas nagu Laarmangi kõrge vanuseni, sellest seltskonnast kõige järjekindlam. Seepärast ongi tema biograaf Viivi Viilmann nimetanud teda Anderseni muinasjutu põhjal “vankumatuks tinasõduriks”.
Tüüpiline on selle põlvkonna kujunemistee. Akberg sündis 1894. aastal Virumaal Haljala kihelkonnas Aaspere vallas. Isa tegi rätsepatööd. Olen sageli mõelnud, kuidas said lihtsatest maapoistest lühikese ajaga rahvusvaheliselt arvestatavad kunstnikud. Maalikunst oli eelmise sajandi algul veel suhteliselt tundmatu asi. Vaevalt et rätsepa perekonnas oli mõni maal ja seltskonnas räägiti postimpressionismist. Kuid teadmisjanu oli noortel suur.
Mõistagi suunati noor Arnold mõnd asisemat ametit õppima – silmas peeti kaupmeheametit. Kuid 1912. aastal avati Rakveres algkooliõpetajaid koolitav Õpetajate Seminar, kus olid ka maalimise ja joonistamise tunnid. Tema õpetaja Karl Scnell-Merilaid öelnud Arnoldi töid vaadates: “Jätkake!” Edasi tuli Tallinna minek ja kuni pensionile jäämiseni 1954. aastal oli ta joonistusõpetaja.
Ilmselt õpetas ta ikkagi klassikalist realistlikku joonistamist, kuigi ta enda looming kulges hoopis teist rada. Söejoonistus isast 1916. aastast kannab veel realistlikke jooni, kuid murrang tuli 1924. aastal, kui ta ühines aasta pärast Eesti Kunstnikkude Rühma loomist rühmaga.
Muide, huvitav, kust tuli see “kunstnikkude”, mitte kunstnike rühm? Kas oli see tollane keelekasutus või epateerimine?
Akbergi biograafias pole fakti, et ta oleks kunagi kuskil kunsti õppinud. Viivi Viilmann näeb selles isegi voorust: “Ta jäi autodidaktiks. Sellel on kunstniku isiksuse kujunemisele kaksipidine mõju, oma head ja halvad küljed. Süsteemikindel koolitus oleks küll võinud anda hulga vajalikke professionaalseid oskusi, kuid oleks samas sidunud ka kindlamini traditsioonilisusega. Iseenese hooleks jäetud noor kunstnik oli seevastu kaanonitest vabam, suutes kiiremini ning süvenenumalt joonduda moodsa kunsti eeskujude järgi.”
Akberg on meenutanud, et algusajal oli “kunstinälg suur, kasutasime tõesti iga juhust”. Tublisti aitas kõigi rühma liikmete arengule kaasa meeskonnatöö. Käidi koos ja vahetati hangitud kirjandust. Olulisel kohal oli näiteks El Lissitzky ja Ilja Ehrenburgi Berliinis välja antud ajakiri Vešh, samuti Le Corbusier’ ja Amédeé Ozenfanti “L’Esprit Noveau”. Õhus oli uue laine avangardi vaimu.
Nii kirjutas Vesˇh: “Me loeme kaasaja põhijooneks konstruktiivse meetodi triumfi. Me näeme seda nii uues majanduses, tööstuse arengus, kaasaegsete psühholoogias kui ka kunstis.”
Samast vaimust on inspireeritud ka meie rühma, Märt Laarmani “Uue kunsti raamat”. Mõnes mõttes hämmastav optimism ajal, mil Euroopa ravis sõjahaavu, möllas kohutav inflatsioon ja valitsuskriisid. Samal ajal istusid Akberg, Laarman ja Olvi Feischneri kohvikus, popsutasid piipu ja arutlesid uue kunsti üle.
Rahu, täpsus ja viimistletus
Eesti Kunstnikkude Rühm oli tõeliselt rahvusvahelisele moodsale kunstile orienteeritud. Laarman arvas, et just konstruktivism ja sellele lähedased voolud ühendavad rahvaid. Kuid nägime, kuhu pööras 1930. aastatel vene ja saksa kunst, meilgi räägivad kunstiteadlased “realistlikust reaktsioonist”.
Paljud rühma liikmed läksid järelimpressionistliku liiniga kaasa, vaid “vankumatu tinasõdur” jäi endale truuks ka siis, kui 1928. aastal hakkas rühma koostöö vaibuma. Viivi Viilmann: “Akbergi mõjutasid eelmainitud uue kunsti voolud sügavamalt ja püsivamalt kui enamikku ta rühmakaaslasi. Ilmselt sobisid nende põhimõtetega mitmed kunstniku karakteriomadused, nagu loomupärane rahu, täpsus, kaalutletus, püüe teostada kõike viimistletult.”
Akbergi päevikutest selgub, et mõne maali kallal töötas ta aastaid. Tavavaatajal on seda raske mõista: mis siin ikka kaua nikerdada, maal on poolabstraktne ja nagu joonlauaga tehtud, veidi värvi rulliga peale ja asi valmis. Kuid teades Akbergi töömeetodit, saab sellest pingutusest aru: motiiviotsingud, kavandid, nende lõikamine ja sättimine ideaalse kompositsiooni saavutamiseks, siis lõuendi valimine, kruntimine, värvide segamine, nende kiht-kihilt katmine.
Perfektsionist oli ta kindlasti. Nendes lõikamistes ja sobitamistes võib leida sarnasusi rätsepatööga, seda enam, et kunstnik oli pärit rätsepa perekonnast. Muide, nagu ka Akbergi geomeetrilise abstraktsionismi edasiarendaja Leonhard Lapin.
Akbergi kujundid on tõepoolest abstraktsed, kuid mingi vihje ta motiivile annab ja see mäng ongi nauditav, lisaks täiuseni timmitud värvikombinatsioonid. Võtame näiteks töö “Daam lapsega” aastast 1926. Ainult pealkiri juhib meid motiivi juurde. Vabalt võiksime ju vaadata värvilisi geomeetrilisi pindu.
1950. aastal kustutati Akberg kunstnike liidu nimekirjast. Ei aidanud seegi, et “vankumatu” tegi 1940. aastatel ka päris realistlikke pilte. Alles pärast mitut avaldust võeti ta 1967. aastal taas liidu ridadesse.
Kunstnik suri 1984. aastal 90-aastasena. Akberg oli suureks eeskujuks noortele, kes innustusid arhitektoonidest ja geomeetrilisest abstraktsionismist.
