Art Garfunkel New Yorgi kodus
Kuulsa duo Simon & Garfunkel lüürilised meloodiad jäävad aga sajanditeks hingekeeli puudutama.
Duo Simon & Garfunkel võidukäik algas lauluga “Sounds Of Silence” (“Vaikuse hääl”). Tänu sellele koostööle on surematuks jäänud näiteks “Sild üle vaevavete” – niihästi laulu kui kümnetes töötlustes instrumentaalpalana. Kuulus duo läks lahku 1975. aastal, kuid mõlemad mehed saavutasid popmuusikas märkimisväärset edu ka omaette tegutsedes. Kui nad 1981. ja 1993. aastal “vanade heade aegade” mälestuseks ühiskontserte andsid, suutsid nad ikka veel publikut ligi meelitada. Art Garfunkel elab praegu oma noore naise ja pojaga New Yorgis.
Millal tuli teie ellu muusika?
Mu vanemad laulsid palju. Nii minagi – kooliteed vantsides näiteks. Sain tuttavaks ühe naabripoisiga, siis laulsime kooli minnes juba kahel häälel. Selle poisi nimi oli Paul Simon.
Kui vanalt esimest korda publikule esinesite?
Usun, et olin siis üheksane. Kui sain 13, hakkasime koos Pauliga koolis kontserte andma. Pärast koolitunde nuputasime järjest uusi lugusid.
Kas teadsite juba siis, et laulmisest võib saada töö – ja veel nii suurt kuulsust toov töö?
Üheksa-aastased teevad enamjagu asju üsna mõtlematult. Teadsin vaid seda, et mul on lauluhäält. Vanemaks saades aga muutus laulmine minu ja Pauli puhul nagu mingiks omavaheliseks võistluseks.
Olete kunagi öelnud, et päeva parimaid tunde naudite siis, kui saate lauldes täielikus üksinduses ringi jalutada. Kas see pole veidi vastuoluline väide lauljalt, kelle rõõm ja õnn peaks olema publiku olemasolu?
Laulan seepärast, et laulmine pakub mulle mõnu. Laval publiku ette astumine tekitab minus siiani teatud pabinat. Tegelikult olengi väga ujeda loomuga. Seepärast istuvad mulle ka stuudiosalvestused hoopis paremini, et seal olen inimtühjas stuudios vaid koos mikrofoniga.
1984. aastal otsustasite terve USA jalgsi läbi kõndida. Miks?
Et trenni teha! Päris tõsiselt, tahtsin oma vormi kontrollida ja tervist tugevdada. Ma ei teinud sel ajal üldse sporti. Telerist CNNi vaadates vaibal jooksusamme teha oli mage, mööda Montanat või teisi osariike lipata tundus aga huvitav. See oli ka hea võimalus põgeneda mind kui newyorklast kummitava klaustrofoobia eest. Armastan loodust, kõndimine annab aga võimaluse palju mõelda, lugusid kirjutada ja laulda. Retk kestis 12 aastat. Sihtkohaks olin valinud paiga, kus Columbia jõgi Vaiksesse ookeani suubub. Kui ma lõpuks sinna jõudsin, teadsin kindlalt üht väga lihtsat asja. Nimelt: olin just tõestanud, et mitte miski pole võimatu, kui vaid väga tahta. Tajusin ka, et me planeet pole üldse kättesaamatult suur. Üle kõige oli aga matka jooksul kogetud vägev vabadusetunne. Mulle meeldib olla natuke teistmoodi kui muud inimesed. Juba lapsena keeldusin ma pidamast enesestmõistetavaks asju, mis väideti enesestmõistetavad olevat. Korralik ja tavaline olla on igav. Ainsad valdkonnad, kus ma “normaalsust” vajalikuks pean, on viisakus ja tavad.
Siis peaksite hästi sobima revolutsionääriks?
Radikaalsuse mõttes küll. Olen valmis kõigile maksimaalset vabadust pakkuma. Igal inimesel peab olema võimalus vabalt mõelda ja luua endale sobiv dogma. Olen veendunud, et miski siin elus pole pelgalt must ja valge.
Kas loomeinimesed peaksid oma nina poliitikasse toppima?
Iga laval esineja, ka laulja ülesanne on mingil moel puudutada publiku hinge. Ta peab olema küllalt universaalne, et jõuda iga inimeseni ja mõjuda. Sellega võtab suurem osa artistidest endale juba ise teatud poliitikufunktsiooni. Kuidas nad seda ära kasutavad, sõltub juba igast esinejast endast.
Mis teile praegu oluline on?
Paugupealt ja täiesti instinktiivselt, ilma igasuguse filosoofiata, võin öelda: vaikus. Maailm on liiga lärmakas. Isegi vaikselt omavahel vesteldes anname oma osa maailma lärmifooni ja kasvatame praegusaja suurimat pahet – abstraktsiooni. Sel keerulisel sõnal on minu jaoks negatiivne tähendus, kuna see väljendab seda, kuidas me kaotame oma tähelepanu ja võime kuulata – kuulata nii üksteist kui ka iseennast. Me ei vaevu enam aega maha võtma ega küsima endalt lihtsaid asju: kes ma olen? Miks ma elan? Kas ma olen hästi hakkama saanud? Kõik need on aga pagana tähtsad küsimused.
Milline näeb välja teie päev New Yorgis, kui te pole parasjagu turneel ega salvesta ka stuudios uusi lugusid?
Ärkan. Siis sööme koos – mina, mu naine Kim ja poeg James – hommikust. Siis laseme pojal kooliasjad valmis seada ja viime ta kooli. Tagasi tulles arutame Kimiga kõiksugu asju ja vahel poeme voodisse tagasi! Oleme Kimiga üsna armuküllased tüübid. Siis läheb Kim võimlatunde pidama, mina aga veedan paar tundi telefoniga nii tööasju ajades kui sõpradega juttu puhudes. Kella ühe paiku sööme Kimiga koos lõunat. Pärastlõuna on mul vaba. Vahel veedan selle shiatsu või muu massaaõiga. Siis aga lähen parki lugema, kuni tuleb aeg Jamesile kooli järele minna. Tõeline rockistaari elu, kas pole?
Te läksite Paul Simoniga lahku ajal, mil olite populaarsuse tipul. Miks?
Miks ka mitte? Elu on ju lühike ja kõigil meist on nii palju omi asju ajada! Kui aga tõsiselt rääkida, siis energia, mida me teineteiselt saime ja vastu andsime, oli võimas. Meie kooskõla oli ainulaadne ja mõlemale vajalik. Ja mulle jääb eluks ajaks meelde, et ma pole kunagi nii palju naernud kui meie ühistel salvestustel aastatel 1964–1970.
Minu arvates sai lahkuminek alguse sellest, et tundsin end vajavat mõningast puhkepausi ja soovisin tegelda ka muude asjadega. Paul aga tõlgendas seda meie koostöö lõpuna. Olin just koos Mike Nicholsiga filmi valmis saanud, kui Paul teatas, et ei kavatse minuga enam ealeski koos töötada.
Kes oleks võinud teist saada siis, kui te poleks hakanud lauljaks?
Arvatavasti oleks mulle meeldinud õpetaja olla. Mulle endale meeldib hirmsasti kogu aeg midagi õppida, teadmisi teistele edasi anda on aga suur ja tähtis töö. Oma meelelaadi poolest olevat ma isasse. Et must laulja sai, on mu loomupärast ujedust arvestades üsna kummaline saatuse vingerpuss. Mäletan siiani esimesi lavale minekuid, mil olin valmis publikule ütlema: “Kui teil oleks praegu midagi targemat teha, siis minge parem minema. Võib-olla tulen siis mina ka.”
Teid tuntakse kuulsa lauljana, kuid vähem filmiloojana. Kas jätkate selles vallas?
Oma esimese mängufilmi “Carnal Knowledge” (“Aedniku tarkus”) tegin 1971. aastal koos Jack Nicholsoni ja Candice Bergeniga. Seejärel sõlmisin lepingu suure William Morrise agentuuriga. Filmitegemise plaane on tulevikuks veelgi, kuid enne konkreetsetele lepingutele allakirjutamist pole hea neist rääkida.
