Artishok keerles kümne ümber


Noored kunstnikud kaasasid näitusel oma kunstimängu ka omaealised kriitikud.

Artishok on internetis tegutsev kunstiblogi (artishok.blogspot.com), mis teeb koostööd ennekõike noorte kunstnike ja rühmitustega. Artishoki aasta-näitusel osalejate nimekiri koostati juba varem koostöös olnud autoritest ning esimesel aasta-näitusel (10.–19. juulini Tallinna Linnagaleriis) astusid kunstnikest üles Tanja Muravskaja, Liisi Eelmaa, Noolegrupp, Cnopt, Billeneeve, Mihkel Kleis, Sirli Hein, Maris Palgi, Minna Hint ja Jaanus Samma. Täiesti tavapäratult saab esitada veel ühe nimeloetelu – näitusel osales peale küm-ne kunstniku ka kümme kriitikut (siit ka näituse temaatiline logo ja alapealkiri XxX): Andres Trossek, Elnara Taidre, Ave Randviir, Maria-Kristiina Soomre, Anneli Porri, Margus Kiis, Indrek Grigor, Kati Ilves, Isin Önol (Istanbul), Karoliina Labowicz-Dymanus (Varssavi). Näituse kureerisid Maarin Mürk ja Margus Tamm, galerii kujundas Raul Kalvo.

Kiired vahetused

Kogu aastanäitus oli üles ehitatud 10 x 10 x 10 plaanile: 10 päeva, 10 kriitikut, 10 kunstnikku/rühmitust. Oluline on fakt, et iga projekt oli galeriis ainult ühe päeva, nagu ka tööd saatvad 10 teksti, mis rippusid Linnagalerii esimese saali laest alla. See segipaisatud näituseformaat keskendus kunstniku-kriitiku omavahelisele suhtlemisele ning formaadivälise kunstikriitika või-malikkusele. Ennekõike oli see väljakutse kriitikule: kuidas kirjutada ja kas üldse on võimalik kirjutada tööst enne näitust – enne seda, kui kunstnik on asetanud objekti oma õigesse keskkonda. Näitusemaratoni avas Tanja Muravskaja spetsiaalselt Artishoki aastanäituseks tehtud sümboolne video “Kivi-paber-käärid”. Muravskaja mängib hästituntud mängu näituse kontekstis ennekõike kriitikuga: ta on kirjutaja ümberasetatud rollist teadlik ja esitab julge väljakutse. Kui tavaliselt võidab kriitik (tema sõna jääb viimaseks), siis praeguses kontekstis on kunstnik ja kriitik võrdsetel algpositsioonidel ja mäng võib alata.

Muravskaja video oligi ainus otseselt näituseformaadiga suhestunud töö. Ülejäänud teemad olid (nagu ikka) autorit lahti kruttivad. Noolegrupp kasutas olukorda ehk kõige pareminigi, korraldades casting’u uue liikme leidmiseks. Casting-kunstiprojekt tõi kaasa üllatuslikke tulemusi nähtamatute ja/või imaginaarsete ning eri liikidest kandidaatide kujul. Väga erinevate tööde keskel eristus vägagi Maris Palgi maastikumaal anno 2008 – “100 kuulsat vaadet Ilmatsalule ja selle juurviljapeenardele”.

Sajast vaatest eksponeeris Palgi Linnagaleriis kolme. Maalisari mõtestas ümber tüüpgeograafiat – miks ei eksisteeri postkaardivaateid looduses või miks stukkdekooriga purskkaev on tüüpilises vaatemaalis apetiitsem materjal kui roostetav plekktünn aiamaa serval.

Kogu aastanäituse lõppakordiks oli Jaanus Samma ruumiinstallatsioon “Filter” – laes rippuv kristall-lühter, mis iga viie minuti järel kurjakuulutavalt plinkis ning müraga koos tekitas tunde, et väljaspool galeriid on taas midagi kokku vajunud või plahvatanud. Või koguvad ehitustööd Vabaduse platsil veelgi tuure üles ning lisaks Kuku klubi seinale on veel midagi kusagil kokku vajunud.