Artjom Maksakov tantsib peagi oma unistuste rollis
Artjom Maksakovit nimetatakse täie õigusega väga andekaks tantsijaks, sest ka noormees ise tunnistab, et ta ei saanud Estonia solistiks erilise töökuse pärast. “Kui mind ikka käest ei tirita või asju kohustuseks ei tehta, siis ma ise naljalt midagi ei tee,” ütleb ta naerdes üllatavalt korras garderoobis, mida jagab veel kolme balletitantsijaga. “Ma arvan, et olen lihtsalt andekas.”
Artjom on sündinud Ukrainas. Terve perekond koosnes meresõitjaist ning suures Nõukogude Liidus määrati nad tööle Tallinna. Kuni viieaastaseks saamiseni kasvatas Artjomi Ukrainas vanaema, kuni ema lõpetas edasi-tagasi sõitmise ja võttis poja kaasa.
Joonelt balletitundi
Tallinnas suunasid vanemad Artjomi keeli õppima, karatetrenni ja koreograafiatundi. Õpetaja nägi Artjomi andekust ning soovitas vanematel poisi balletikooli panna.
“Olin siis nii noor, et ei olnud jõudnud mõeldagi, et ma tahan saada millekski muuks,” meenutab Artjom balletikoolist alanud karjäärivalikut, mis viis ta juba kolmandal kursusel (2003. aastal) Estoniasse tööle ja kolme aastaga üheks andekamaks solistiks.
Tema vanemad olid tavalised slaavi inimesed, kes pidasid lugu suurtest teatritest ja staaridest ning kelle jaoks teater ja ballett olid midagi muinasjutulist. Tänapäeval jääb Ida-Euroopas ja isegi Venemaal balletti tantsivaid mehi aina vähemaks, nii et võiks lausa defitsiidi välja kuulutada. “Lülitaks säästurezˇiimi sisse,” naljatab Artjom.
Kuid vastupidiselt muule Euroopale on siinsed balletitantsijad mehisemad ning levinud jutud nendest kui nõrgukestest või omasooiharatest on sulavale.
“Hollandis ei saa varsti enam üldse aru, kas vastu tuleb mees või naine,” toob Artjom näite ajast, mil ta töötas Hollandi kuninglikus balletis. Esimese šoki sai ta küll Zürichis katsetel käies, kui saali sisenesid umbes 16-aastased edvistavad noormehed ja hakkasid seal musitama. Tegelikult kaasinimeste eelistused Artjomi eriti ei sega, tema jaoks on põhiline, et tegemist oleks hea inimesega ja muu temasse ei puutu.
Eelmisel aastal New Yorgis võistlusel käies jäi Artjom silma Hollandi kuningliku balleti majakoreograafile ning ta kutsuti Hollandisse. Kuigi Artjom sai suurde teatrisse aastase lepingu (ja tunnistab, et läks sinna suurema palga pärast), tuli ta pärast poolt aastat tagasi.
“Tundsin, et ma ei ole veel nii välja arenenud, et seal töötada,” tõdeb ta ausalt, kuid hindab saadud kogemust kõrgelt ning loodab, et ka Estonia teatris muutub suhtumine varsti sama professionaalseks kui Hollandis.
Siiani ei ole ta veel kindel, kui kauaks Eestisse jääb, sest tema ambitsioon on töötada mõnes Euroopa teatris solistina. Paraku sõltub ka õrnas ja muinasjutulises balletimaailmas kõik rahast ja tutvustest, ilma milleta on raske edasi liikuda.
Unistuste Basilio
Artjom hindab väga vanematelt ja kogenumatelt kolleegidelt saadud näpunäiteid, ta õpib väga palju vaadates. Koolis toodi neile alati eeskujuks direktori õpilasi Artur Lille ja Stanislav Jermakovi, kes rändasid mööda maailma ja osalesid võistlustel. Praeguseks on neist saanud pigem Artjomi head tuttavad ning eeskujudeks nimetab noor talent Mihhail Barõsˇnikovi ja Rudolf Nurejevit. Eriti meeldib talle, kuidas Barõsˇnikov enda lavastatud “Don Quijotes” Basiliot tantsib.
Basilio on ka Artjomi unistuste roll ning see unistus täitub märtsis, kui Estonias esietendub jälle “Don Quijote”. Väga põnev ja raske on tema jaoks ka Jahimehe roll uues lasteballetis “Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi”, kus lastele mitte kõige meeldivamat tegelast tuleb esitada väga intensiivselt ja emotsionaalselt.
Seevastu “Kameeliadaami” Gastoni peab ta igavaks partiiks, mida Estonia pooltühi pensionäridest ja soomlastest publikuga saal eriti innustunult mängima ei sunni. “Kui aga esineda Hollandi kuningliku balleti laval, kus vaatajaid on 2200 ning nad kõik seisavad ja aplodeerivad lõpus, siis võiks ükskõik mida tantsida,” nendib ta.
“Mul on raske öelda, mis roll mul siiani kõige paremini on õnnestunud, sest igaüks neist on nii erinev ja ma õpin iga osatäitmisega palju juurde,” vaagib Artjom. Ta ise nimetab seda endasse kogumise ajaks ning ennustab, et kui ta on umbes 30-aastasena tippvormis, siis hakkab kõike kogutut laval välja jagama.
Kolleeg Oksana Titova, kes lavastas Estonias nüüdistantsulavastuse “Hamlet”, kus Maksakov täitis üht peaosa, nimetab Artjomi üheks vähestest balletitantsijatest, kes on nõus ka muid stiile tantsima. Artjom ise aga ütleb, et iga kogemus on kogemus.
Nüüdistantsu puhul oli tema jaoks kõige raskem balletireeglitest vabamasse plastikasse ümber lülituda. “Alguses oli naljakas ennast peeglist vaadata, sest see, mis ma tegin, ei olnud kohe üldse selle moodi, nagu pidi olema,” naerab ta. Artjom peab ennast ikkagi eelkõige neoklassikalise balleti meheks.
Artjom Maksakov
•• Sündinud 1984. aastal Ukrainas.
•• Lõpetanud 2004. aastal Tallinna balletikooli.
•• Juba kolmandal kursusel (2003. aastast) töötas õppimise kõrval Estonia balletitrupi tantsijana, alates 2006. aastast on samas balletisolist.
•• Tantsinud näiteks Hamletit (O. Titova “Hamlet”), Printsi ja Hiina tantsu (P. Tšaikovski “Pähklipureja”), Gastoni (T. Härm “Kameeliadaam”), pas de deux’d (E. Helsted “Lillefestival Genzanos”), Napoli tantsu (P. Tšaikovski “Luikede järv”), Benvoliot ja Mercutiot (S. Prokofjev “Romeo ja Julia”), Mahhotinit (R. Sˇtsˇedrin “Anna Karenina”), pas de deux’d (P. Tšaikovski “Uinuv kaunitar”), Paride’i (L. Cannito “Cassandra”), solisti (M. Ravel / T. Härm “Bolero”) jt.
•• On edukalt osalenud rahvusvahelistel võistlustel Moras (Rootsi, 2003, 3. koht) ja grasse’is (Prantsusmaa, 2003, 3. koht).
