ARVAMUS: Teosest “Seltsimees laps” tuleb oodata ülekujundamata versiooni
Leelo Tungal on üks viimase 20 aasta parimaid eesti lasteluuletajaid, alati nõtke sõna ja nõudliku kujundiga. Samuti on tema proosa alati köitev ja kaasakiskuv. Nimetame siin kas või tema on the road’i vormis noortejutustust “Neitsi Maarja neli päeva” (1980), särava stiiliga ja vaimukat ajastutruud lugu koolitüdruk Maarjast.
Nüüd on kirjastuselt Tänapäev ilmunud Tungla uus proosateos, mälestuslikul ainesel põhinev “Seltsimees laps ja suured inimesed”. Eelhäälestus selle raamatu lugemiseks oli, nagu näidatud, loomulikult väga soodne. Aga kahjuks tuli juba pärast paari esimese lehekülje läbimist nentida, et seda raamatut ei ole võimalik lugeda. Ja seda täiesti autorist mitteolenevatel, kujunduslikel põhjustel. Seda raamatut on võimalik ainult vaadata. Nii ma siis seda vaatasingi. Ja kui vaadatud, panin käest ära, jäädes ootama sellest teosest lugemisversiooni ilmumist, sest tekst on seda iseenesestmõistetavalt väärt.
Ilusad raamatud on raamatuturul täiesti omal kohal. Neid on võimalik näiteks kinkida, sest nad säravad ja kiiskavad nii kaunisti. Ja kirjastus saab neid raamatumessil asetada oma boksis nähtavale kohale, kus need tõmbavad ligi möödujate pilke. Ja lõpuks on neid võimalik saata kandideerima 25 kõige ilusama raamatu võistlusele, kus kunstiteadmistega kriitikud neid vaagivad ja imetlevad.
On igati õige, kui selliselt antakse välja vanade postkaartide või linnavaadete albumeid. Aga säärasel moel iseseisvalt väärtusliku proosateksti väljaandmine ei ole õige. Kui raamat on niimoodi kujundatud, siis ei ole põhimõtteliselt võimalik enam selle teksti süveneda ja ennast lugemisest tõusva fantaasia tiibadel lasta kaasa viia, sest juba raamatu üldine ilme justkui sugereeriks: see ei ole lugemise raamat, lõpeta kohe, selle raamatu juures tuleb mekutada nagu peene kübaraga daam mokatassi juures!
Pildid poosetavad
Tungla siin vaadeldava raamatu puhul algab kohatu ülekujundamine ehk “kunstitamine” juba kaantest. Neid katab tekstiilitaoline materjal, mis justkui oleks läbi imbunud õlist, rasvast, siirupist või liimist. Teeme raamatu lahti – ja kohe röögatavad silmad. Tekst on tavaformaadis lehtedele tõmmatud laia reavahega kirbukirjas, nagu oleks olnud vaja mahtu kokku hoida. Aga mahuprobleeme ei ole ometi paistnud olevat, sest kujunduseks on ruumi olnud küll: “kunstilist tähendust” kandvat valget pinda on nii, et aina valendab. Eriti sellest johtuvalt, et kui äärtest jookseb tekst peaaegu vastu serva, siis sissepoole on lagedat pinda ülimalt priiskavalt jäetud. Sellist teksti sellises ümbruses on väga ebamugav lugeda.
Peale üüratu koguse kunstipärase valge pinna on raamatus ka ohtralt kunstipäraseid joonekesi ja fondikesi ja vinjetikesi. Need näivad ennast siin koguni nii hästi tundvat, et tekst ise paistab olevat nagu tülikas lisand, mis kuidagi tuleb nende joonekeste ja fondikeste ja vinjetikeste vahele ära pressida. Ennast tunnevad muidugi väga hästi ka luksuslikud-poosetavad illustratsioonid – kreemikas-hägustes toonides miksid, kus lapsejoonistustesse on segatud detaile ajastukohastest fotodest ja “vana aja naljakatest piltidest”. Isegi leheküljenumbrid sisukorras tunnevad ennast siin raamatus paremini kui see, mis peaks tegelikult olema esmane – kirjaniku tekst ise.
Lugemine on ju samamoodi energiat nõudev tegevus nagu puude lõhkumine ja nõude pesemine – ja siin raamatus kulub ühe lehekülje sisu omaksvõtmise peale sama palju energiat kui mujal näiteks nelja-viie lehekülje peale. Väsitav! Äkki on see ainult minu viga ja ma pean silmaarsti juurde minema? Ei – mul on päris head silmad, ja ilmselt sellepärast ongi nii, et ma neid sellise kärbsemustaga ei vaeva.
