Arvi Parbo - Ettevõtlike inimeste lahkumist takistada ei saa



Austraalias elav mäeinsener ja tööstur Arvi Hillar Parbo on arvatavalt üks rikkamaid eestlasi. Teise maailmasõja järgse sõjapõgenikuna Saksamaale siirdunud Parbo tõusis lihtsast kaevandustöölisest Austraalia suurtöösturiks, kirjutab Riho Laurisaar.

1978. aastal tõsteti Parbo esimese eestlasena sir’i seisusse. Praeguseks on 78-aastane Parbo suurest äritegevusest tagasi tõmbunud ning kirjutab mälestusi, hoides samal ajal silma peal ka maailmas toimuval.

•• Kuidas te ise hindate, mis olid need asjaolud, mis aitasid teil tänasele positsioonile jõuda?

Pärast sõda Saksamaal lõpetasin kõigepealt keskkooli, mis oli mul Eestist lahkudes pooleli jäänud. Siis astusin Clausthali mäeakadeemiasse mäeasjandust õppima. Kuna mäetööstusel Saksamaal polnud arenguväljavaateid, otsustasin paari aasta pärast minna mõnda teise riiki.

•• Miks sai teie elupaigaks just Austraalia? Palju oli teie läbilöömise taga õnne, palju tööd või teisi asjaolusid?

Austraaliasse värvati parajasti sisserändajaid, polnud vaja kaua järjekorras oodata ja seal oli hästi tuntud mäetööstus, niisiis sobis see maa mulle.

Siia jõudes lõpetasin oma õpingud ja läksin tööle kullakaevandusse. Paar aastat hiljem algas Austraalia mäetööstuse suur laienemine, et rahuldada Jaapanis tekkinud nõudmist toormaterjalide järele. Firma, kus töötasin, oli edukas uute suurte maagilademete avastamisel ja hakkas peale kulla ka alumiiniumi, niklit, vaske ja uraani tootma. See muidugi tekitas võimalusi kiiresti edasi jõuda. Minu tööga oldi ilmselt rahul, sest 1971. aastal valiti mind firma peadirektoriks ja kolm aastat hiljem lisaks ka halduskogu esimeheks.

•• Olen kuulnud legendi, et te olevat kuskil kaevanduses töötades jäänud silma ühele rikkale töösturile, kes olevat teile hiljem päranduse jätnud, mis pani aluse teie heaolule. Kas see lugu vastab tõele?

Sellel lool ei ole absoluutselt mingit alust. Huvitav, kust niisugused muinasjutud alguse saavad?

•• Te lahkusite Eestist sõjapõgenikuna nagu paljud teisedki. Põgenikke siirdub Eestist välja praegugi üsna arvukalt. Haritud inimesed siirduvad piiri taha, lootuses leida paremaid tingimusi ja väärilisemat palka. Ka paljud noored eelistavad piiri taha kolida. Kas saaks kuidagi võrrelda neid inimesi, kes sõja järel Eestist lahkusid ja neid, kes emigreeruvad praegu? Küsimus on osalt ajendatud ka asjaolust, et olete pidanud loenguid noortele austraallastele nende või-malustest maailmas. Kuidas võiks sellesse võrdluspilti mahtuda näiteks teie rahvuskaaslased?

Sõja ajal põgenenud lahkusid seepärast, et nad ei tahtnud kommunistliku korra all elada, paljud kartsid isegi oma elu pärast, arvestades 1940. – 41. aasta kogemusi. Nad kõik olid pärast välismaale jõudmist majanduslikult palju halvemas olukorras, kodud ja varandused olid lihtsalt maha jäetud, ja näiteks arstid, advokaadid, insenerid, akadeemikud, teadlased jne pidid enamasti lihttöölistena ülalpidamist teenima, kuni nad jõudsid end jälle üles töötada. See võttis tihti aastakümneid ja paljud vanemad inimesed seda enam ei jõudnudki. Need, kes tänapäeval Eestist lahkuvad, on ilmselt hoopis teises olukorras – nad lähevad, kuna näevad mujal paremaid võimalusi. Ei usu, et keegi seda teeks, kui nad peaks aastaid kuskil põgenikelaagris tundmatut tulevikku ootama.

Rahvuslikust seisukohast ei ole see muidugi hea, kui spetsialistid ja ettevõtlikud inimesed maalt lahkuvad, aga vabas maailmas ei saa seda takistada. Ainukene viis, kuidas sellist väljavoolu vähendada, on olukord Eestis niipea kui võimalik välisriikidega võrdsele tasemele viia ja spet-sialistidele nende erialadel selliseid arenguvõimalusi luua, et mujal ei oleks parem. Seal on aga ka oma positiivne külg – välismaal saadakse uusi sidemeid, teadmisi, kogemusi ja majanduslikke vahendeid.

•• Millal käisite viimati Eestis? On teil siin veel sugulasi ja kas olete nendega kontaktis?

Eestis on mul sugulasi ja üksvahe käisin seal kord aastas, aga nüüd umbes iga kahe aasta tagant.

•• Olete huvi tundnud ka põlevkivikaevanduste vastu Virumaal. Kas teil oli vahepeal mõni ettevõtmine nendega seoses plaanis? Äkki on teil asjatundjana mõni mõte, kuidas saaks Eesti maavarasid efektiivsemalt kasutada?

Põlevkivikaevandusi Virumaal olen külastanud, aga mingit plaani pole olnud, kuna varsti pärast taasiseseisvumist tegi valitsus otsuse, et tahab põlevkivitootmist mitte suurendada, vaid vähendada.

Niisuguses olukorras pole praktiline väljastpoolt tulles uut ettevõtet kavandada. Kahjuks ei ole ma Eesti olukorrast küllalt teadlik, et maavarade kasutamist kommenteerida. Energiahinnad on tõusnud igal pool maailmas, ka Austraalias, see pole ainult Eestis.

•• Inglismaa kuninganna on tõstnud teid rüütliseisusse. Mille eest te selle au pälvisite? Mida see tiitel teie jaoks tähendab?

Tiitel anti “teenete eest tööstuse arendamisel”. Praktiliselt see midagi ei tähenda, on ainult komme, nii nagu teenetemärkide andmine Eestis. Muide, neid tiitleid, mis on inglise päritoluga, Austraalias nüüd enam ei anta, ka siin toodi sisse teenetemärgid. Olen niisiis üks kahaneva grupi inimestest, kes on väljasuremisele määratud.

•• Kas viisite Austraalia mäetööstuses ellu selle, mida olite ehk Eestis kavatsenud teha, kui sõda poleks vahele tulnud? Alustasite ju kivisöega, kuid siis siirdusite väärismetallide peale, miks?

Eestis õppisin Tallinna Tehnikumis elektrotehnikat ja kui oleksin sinna jäänud, siis oleksin tõenäoliselt sellel alal töötanud. Huvi mäeasjanduse vastu tekkis alles Saksamaal, ehkki koolipoisina käisin tihti sõpradega Lasnamäel fossiile korjamas. Põlevkivikaevanduses pole ma kunagi töötanud, üliõpilasena Saksamaal töötasin koolivaheaegadel seatina-, tsingi- ja hiljem kivisöekaevandustes ja insenerina Austraalias oli minu esimene töökoht Lääne-Austraalias kullakaevanduses.

•• Olete sõna võtnud globaliseerumise ja keskkonnaküsimustes. Olete ehk mõelnud ka Eestile neis küsimustes, on teil olemas nägemus sellest, kuidas tuleviku maailmapilt võiks välja näha ja kuidas Eesti positsioonis väikeriigid seal hakkama saaksid?

Maailm on praegu üleilmse arengu alguses ja pole võimalik ette näha, kuidas see eelolevate aastakümnete jooksul edasi areneb. Sellega seoses on riikidevaheliste piiride tähtsus juba praegu palju vähenenud ja tõe-

näoliselt väheneb veelgi. Eesti seisukohalt on aga kõige suurem tulevikuprobleem mitte globaalsuse või-malikud tagajärjed, vaid see, et miljoniline rahvusgrupp, mis on maailma seisukohalt vaadates ainult ühe suhteliselt väikese linna elanikkond, on iga aastaga kahanemas.

See pole küll ainulaadne, sest rahvaarv on kahanemas ka peaaegu igas teises Euroopa riigis, Jaapanis, ja Venemaal. Meile on see küsimus aga palju kriitilisem kui kümnete või sadade miljonite suurustele rahvastele, kes jäävad ikkagi veel kauaks püsima. Kui eestlaste arvu vähenemist ei saa peatada, siis tabab meid kunagi liivi rahva saatus. See ei ole arvamus, vaid matemaatiline tõsiasi.

•• Praegu te aktiivselt enam ei tegutse. Kas peate pensionipõlve rahus ja tegelete perega või olete siiani mõne tööga hõivatud? Kas hoiate silma peal ka Eestis toimuval?

Töökohustusi mul minu vanuses enam ei ole, aga igavust ei tunne. Olen mitmete ürituste patrooniks, osalen vahetevahel nõuandvates gruppides ja kasutan suurema osa oma ajast perekonnaajaloo ning isiklike mälestuste kirjapanemiseks. See on üsna suur töö, kuna andmete kogumine arhiividest ja mujalt on aeganõudev, aga samal ajal huvitav. Eestiga pean kontakti sealse perekonna ja interneti kaudu, nii et olen üldiselt seal juhtuvaga kursis, aga selleks, et midagi kommenteerida, pole ma siiski küllalt teadlik.

•• Teiega kokku puutunud inimesed ütlevad, et olete väga uhke oma perekonna üle. Palju teil lapsi on ja millega nad tegelevad?

Meil on kolm last ja kuus lapselast. Lapsed on juba neljakümnendates ja viiekümnendates aastates ja lapselapsed on neljateistkümne ja kahekümne vahel, need käivad veel koolis ja ülikoolis. Vanim laps, tütar, elas kuus aastat Jaapanis, alguses kooliõpilasena, siis lõpetas ülikooli jaapani keele alal ja hiljem oli samas koolis õpetaja. Üks poeg tegeleb arvutitega ja teine on Austraalia riigi ringhäälingus televisioonimuusika osakonnas tegev.

•• Kas teie tütre keeleoskusest on olnud kasu näiteks mäetööstuse arendamisel Jaapanis? Või olete te lapsed oma tööst välja jätnud?

Mäetööstusega Jaapanis ja USA-s pole neil kellelgi midagi ühist, ehkki minul endal oli nendes maades aastakümneid palju tööstus- ja ärisuhteid. Ametlikud asjaajamised välismaalastega Jaapanis, nagu mujal maades, käivad kõik inglise keeles, mis on rahvusvaheline ärikeel. Jaapani peamehed küll räägivad ametlikel koosolekutel tõlgi kaudu, ka siis, kui nad inglise keelt hästi valdavad, ja tütar on vahetevahel tõlgina tegelnud.

Mida ma ütleksin noortele austraallastele

Väljavõtted Arvi Parbo kõnest “Mida ma ütleksin noortele austraallastele?”. Kõne on peetud Queenslandi ülikoolis 26. juunil 1999.

•• /.../ keegi ei peaks arvama, et valitsus, äritegevus, kodanikuühendused või ükskõik mis teine sotsiaalne või majanduslik masinavärk kannab vastutust meie eest. Süsteem on hädavajalik, kuid lõppude lõpuks määrab meie tuleviku üksikute inimeste pühendumus, järjepidevus ja nende poolt võetud riskid /…/

•• /…/ hariduse eesmärk pole ainult töötavaks eluks ette valmistamine. Haridussüsteem, mis ei tunnusta tööd elu olulise osana, veab alt õpilasi ja ühiskonda tervikuna. Noored peaksid aru saama, et kõige tähtsam on tulevikus tegeleda vaid nende asjadega, mis neile kõige enam meeldivad. Seejärel tuleb teadmine, et asjades, mis hästi välja tulevad, peab ennast ka arendama. Kui need teadmised on saavutatud, siis ei ole töötegemine enam vaev, vaid privileeg ja rõõm. Pole mingit tähtsust, mis elu-

ala te endale valite, seni kui see teile meeldib. /…/

•• /…/ asjaolu, et meie ühiskond on üles ehitatud võistlusmomendi peale ei tähenda, et me peaksime muutuma armututeks egomaniakkideks, kel puuduvad kaastunne ja moraal nagu äriinimesi tihti kujutatakse. Iga egoisti kohta on ärimaailmas tegelikult miljoneid ausaid inimesi. Üks minu elu suurimaid privileege on olnud selliste inimestega koos töötamine. Kahjuks pole selliste inimeste lood need, mis aitaksid raamatuid müüa või tõstaksid telekanalite reitinguid. /…/

•• /…/ noored inimesed peaksid olema väga ettevaatlikud libedate seisukohavõttude suhtes, kus nõutakse millegi tegemist, põhjendusega, et see aitab päästa maailma ja muudab meie elu paremaks. Sellised avaldused on sageli esitatud vaid selleks, et juhtida tähelepanu kõrvale argumentide nõrkuselt. Ma soovitaks väga hinnata ka sõnavabadust, mis on vaba ühiskonna asendamatu koostis-

osa. N-ö poliitiliselt ebakorrektseid väljendeid esitavaid inimesi tahetakse tänapäeval väga kergesti häbistama hakata. /…/

sir Arvi Hillar Parbo

Sündinud: 10. veebruaril 1926 Tallinnas

Pere: abiellus Saima Sootsiga 1953. aastal, tütar ja kaks poega

Haridus: lõpetas 1956. aastal Adelaide’i ülikooli insenerina

•• Mäeinsener ja tööstur. Arvatavasti üks rikkamaid eesti rahvusest mehi.

•• Pagulasteekond: Eesti lennugruppi kuulunud Parbo läks 1944. aastal Saksamaale, 1949 sõitis Austraaliasse.

•• Karjäär Austraalias: tööline kivimurrus ja vabrikus; 1956 Western Mining Corporationi kullakaevanduses Lääne-Austraalias maamõõtja, 1971-1986 peadirektor, 1974-1990 juhatuse esimees, 1990-1999 juhatuse auesimees.

•• Kaevandusfirma WMC töötajaskond oli Parbo juhtimise ajal 17 000 inimest.

•• 1987 Austraalia suurima firma, kaevandus- ja veonduskompanii Broken Hill Pty. Co. juhatuse liige, 1989-92 juhatuse esimees, firmas töötas 50 000 inimest.

•• Muu: olnud 1985-91 Austraalia-Jaapani äritegevuse komitee president ja aastast 1990 Austraalia Kaevandamise ja Metallurgia Instituudi president.

Autasud: 1978. aastal omistas kuninganna Elisabeth II teenete eest Austraalia tööstuse arendamisel sööri tiitli; Saksamaa, Jaapani ja Austraalia riiklike aumärkide omanik.

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare