Arvo Alas püstitas oma tööga endale monumendi
1993. aastal oli Arvo Alasel esimene juubel. Sel puhul kirjutasin Sirpi avaliku sünnipäevakirja, lootuses, et see jõuab ka Kopenhaagenisse H. C. Anderseni bulvarile, Eesti saatkonna tollasesse asukohta. Loomingu Raamatukogu toimetus tervitas oma head sõpra ja teenekat tõlkijat ning lootis vastu pidada ajani, millal tema Põhjamaade suursaadik jälle kodus tõlketööd teeb.
Suursaadikust saigi alates 1997. aastast taas tõlkija ja tema teoste register pikenes iga aastaga. Kui alustada noorpõlvest, siis tuleb kindlasti meenutada “Norra novelli” (1976), “Taani novelli” (1978) ja “Islandi novelli” (1979) – soliidseid antoloogiaid, mis poleks teoks saanud ilma Leningradi ülikoolis skandinavistikat õppinud Alaseta, kellel oli teadmisi, ideid ja teojõudu.
Loomingu Raamatukogus esimesena ilmunud Vésteinn Lúdvikssoni “Kaheksale torustikust kostvale häälele” (1971) järgnesid teised vihikud tõlgetega islandi, norra ja taani keelest.
Igaühest neist kujunes omas ajas kultuurisündmus – elati ju alalises raamatunäljas. Loomingu Raamatukogu oli neil aastatel Eesti tagasitee Euroopasse ja maailma. Ja tõlkijad sillutasid seda teed igaüks oma keelealal.
Meenub sume suvelõpp toimetuses William Heineseni “Kadunud moosekantide” (LR 1984, nr 29–32) tõlke palavikulisel lõpetamisel – ajahädas tõlkija ja toimetaja istusid poole ööni korrektuuri taga, ja samas oli nende ümber otsekui Fääri saarte suveöö, kus helisesid tuulekellad. “Kaugel elavhõbehelkjas ilmameres asub väike üksildane tinakarva maa. See pisitilluke kaljutükk on suure merega võrreldes umbes nagu liivatera tantsusaali põrandal. Aga läbi suurendusklaasi paistab see liivaterake ometi terve maailmana...”
Heineseni lüürilisele meeleolule pakub nii ajastu kui ka stiili poolest kontrasti teine suurepärane tõlketöö – pöörane ja verine “Grettir Ásmundripoja saaga”, kus Arvo ilmselge mõnuga eestindas peale vanaislandi proosa ka kõige keerulisemat skaldiluulet (LR 1982, nr 33–35). Võimatu sai võimalikuks, kõiki rangeid häälikureegleid järgides sündisid virtuooslikud salmid, nagu: “Tapluse tule võsasid / lesib terve tosin / lõpnult; üksi tapsin / tõprad – sõpru ei olnud. / Langesid kanged sõdijad; / kas pole ikka veel sangar / mina, kui kaheteist mehe / kehad raiusin kaheks?” (Seletuseks: kenning “tapluse tuli” tähendab mõõka ja “mõõga võsa” – sõjameest.)
On nii lõpmata kurb
Rohkem kui 15 aastat hiljem saabus Taanist teise mõjukama Islandi saaga tõlge, see oli “Põlend-Njálli saaga”, mille Varrak ilmutas 2001. aastal. Kui Arvo Alas poleks midagi tõlkinud peale nende kolme teose, ka siis oleks ta oma eluajal endale püstitanud purunematu, roostetamatu monumendi. Aga tõlgete nimekiri on nii pikk, et leheruum ei võimalda seda ära trükkida. Ja ometi on nii lõpmata kurb, et nii palju jäi veel tõlkimata.
Alase tõlkeid
Norra keelest:
•• Bjørnstjerne Bjørnson “Maateadus ja armastus” (LR 1982)
•• Henrik Ibsen “Väike Eyolf”
•• Sigurd Hoel “Patused suvepäikese all” (LR 1972)
•• Rolf Stenersen “Edvard Munch” (biograafia)
•• Tor Åge Bringsværd “Pinocchio paberid” (LR 1988)
•• Thorbjørn Egner “Kardemoni linna rahvas ja röövlid”
•• “Sööbik ja Pisik”
Taani keelest:
•• Ludvig Holberg “Mäeotsa Jeppe” (LR 1978)
•• “Valitud näidendid” (Faatum 2005)
•• Martin A. Hansen “Jonatani teekond. Valetaja” (Eesti Raamat 1981)
•• Jørgen-Frantz Jacobsen “Barbara” (LR 1974)
•• William Heinesen “Kadunud moosekandid” (LR 1984)
•• Hans Scherfig “Idealistid” (LR 1979)
•• Peter Seeberg “Karjased” (LR 1985)
•• Peter Høeg “Preili Smilla lumetaju” (Varrak 1998)
•• Søren Kierkegaard “Kartus ja värin. Meeliülendavad kõned”(Vagabund 1998)
Islandi keelest:
•• Grettir Ásmundripoja saaga (LR 1982)
•• Njálli saaga (Varrak 2001)
•• Vésteinn Lúdviksson
“Kaheksa torustikust kostvat häält”(LR 1971)
•• Jón Óskar “Minu silmad ja sinu silmad” (LR 1976)
•• Jón Helgason “Sõnade jäljed tänaval”(LR 1981)
•• Svava Jakobsdóttir “Pidu ilumüüri ääres” (LR 1986)
•• Njördur Njardvik “Surmamõistetud” (LR 1990)
•• “Viikingid Vinlandis: Eirikr Punase saaga. Gröönlaste saaga” (LR 2003)
•• Gudbergur Bergsson “Luik” (LR 2005)
Vene keelest:
•• I. Steblin-Kamenski “Islandi kultuur” (1974)
Kommentaar
Uffe Ellemann-Jensen
endine Taani välisminister
Arvo Alast kohtasin ma esimest korda neil põnevail aastail külma sõja viimaste kramplike tõmbluste ajal, kui kolm Balti riiki pimedusest välja ilmusid ja hakkasid läänes endale sõpru otsima.
1990. aasta lõpus rajasime Kopenhaagenis Balti infokontori – viletsa kompensatsioonina nendele ametlikele sidemetele, mida meil polnud võimalik luua tolle ajani, kuni Eesti, Läti ja Leedu olid Nõukogude rezˇiimi alluvuses. Sellest pidi tekkima Kopenhaagenis teatud mitteametlik saatkond, ja Eesti esindajaks saadeti sinna Arvo Alas. Hiljem, kui need kolm maad vabaduse saavutasid ja neil tekkis võimalus luua oma saatkonnad, sai temast Taanis oma riigi esimene suursaadik.
Nii Taanis kui ka Islandis – kahes riigis, mis olid tegutsenud ühiselt esirinnas, et baltlasi tagasi vabasse maailma kutsuda – leidis Arvo Alas endale rohkesti sõpru. See, et ta räägib ja mõistab mõlemat keelt, oli muidugi eeliseks. Kuid määrav oli tema tasane ja muhe loomus. Oluliseks seletuseks on siinjuures muidugi see, et ta on panetunud piibumees ja talle on teada, kuidas leida teed selle hingerahu juurde, mis meid õige paljudest eluraskustest üle aitab saada.
(Eessõnas Arvo Alase “Piibujuttudele”, mis on ilmunud nii eesti kui ka taani keeles.)
Arvo Alas saadetakse
viimsele teekonnale
Tallinna Metsakalmistul
laupäeval, 29. septembril.
