Arvo Kukumägi - Väsimatu kõndija

 (5)
Arvo Kukumägi - Väsimatu kõndija
----

Filminäitleja Arvo Kukumägi (45) särab. Suvi läbi on ta osalenud mitme filmi võtetel ja ta ütleb häbenematult siiralt: “Kino on see, mis mind õnnelikuks teeb. Armastan kino. See on kirg. See on haigus.” Ta on praegu vähemalt viimase kümne aasta parimas vormis, kinnitab sõber. 27 aastat tagasi esimese filmirolli teinud näitleja tänast olemist vahendab Anneli Ammas.

Kui mõelda Eesti filmikunsti peale, siis jõuab mõte üsna kiiresti Arvo Kukumäeni. Sel suvel on kunagised koolivennad Moskvast – Kukumägi ja äsja oma uue filmi “Somnambuul” esilinastanud Sulev Keedus – filminud koos üles keeleõppe seriaali. Selles näitab eesti mees Arvo fotograaf Olga Makinale kui tänapäevasele venelannale, mis on Eesti. Kukumägi on tema jaoks tavapäratust tööst vaimustuses.

Keedus sõnastab oma pildi Kukumäest: “Ta on heas vormis ja sai dokumentaalse sarjaga hiilgavalt hakkama. Ta on ekraanil väga huvitav, kiirgub ekraanil oma silmades, astumises ja ütlemises. See iseolemise vabadus on talle Setumaa isakodust kaasa antud.”

Kukumägi ütleb, et armastab kaamera rauast nurka. “Võtan seda rauajupi nurka nagu naist, nagu kirge. Ainult siis tekib suhe. Ilma armastuseta ei sünni ilmas midagi. See on energia, mille lühikese aja jooksul välja paiskan ja see jäädvustub filmilindi peal.”

Ta ei tea ega tahagi täpselt teada, kui paljudes filmides on oma elus mänginud. Viimasel kümnendil, Eesti kinoloo häda ja tärkava hiilguse ajal on neid olnud kümmekond, aga suvel 2003 tegi ta kaasa neljas linaloos. Eestis õppinud noor soomlannast režissöör Maiju Ingman väntas filmi “Mis iganes, Aleksander”, kus Kukumägi mängis ühe poisi elunäinud onu. Talle meeldis ka seda rolli teha.

Noorsoofilmist “Sigade revolutsioon”, kus talle anti teha vuntsidega komandöri roll, ei taha Kukumägi rääkida. Aga ta meenutab viitsadat noort, kes “ätile” tulevikuusku andsid ning küllap oli tal meelitav kuulda, et päris noored inimesed tema ammuseid töid teavad.

Lõhki olemise aeg

Kukumägi räägib palju sõpradest ja sõprusest. Ta ütleb, et on seepärast väga rikas inimene, et tal on suurepäraseid sõpru.

Kukumägi: Sõbrad on ka siis, kui ma enda ega paljude teiste silmis enam midagi väärt pole. Kui lõhki olen.

Ammas: Kui kaua see lõhki olemise periood kestis?

K: Olen pidevalt kuskilt lõhki. 15 aastat jutti on olnud väga raske aeg.

A: Miks teie elu nii raskeks läks? Kas need olid sisemised põhjused või välised, Eesti elu muutused?

K: See oli mulle ette pandud. Nii pidi olema, et pidin kõik selle ära maitsma ja ellu jääma.

A: Olete öelnud, et otsite aeg-ajalt iseendaga olles tagasiteed kunagise puberteedi juurde. Kas ta on pärast neid aastaid alles?

K: Ikka. Ikka. Ainult teise näoga.

A: Natuke vanem?

K: Jah. Nagu ära kulunud peldikuhari.

See on raske jutt. “Temas on nii palju jõudu ja energiat ja kui seda pole kuskil kasutada, siis mõtleb inimene midagi muud välja,” püüab Sulev Keedus peenetundeliselt sõnastada perioode, mida otsekohesemalt nimetatakse joomiseks.

Kukumäe sõber kusagilt Pärnumaalt Aivar Merila on näinud näitleja kõige hullemaid hetki. “Napsumees on ta olnud. Siis lähevad inimesed keeruliseks. Paljud pööravad temasugustele selja ja minagi olen tahtnud vahel eemale tõmbuda, aga olen sellest üle saanud. Siis tuleb inimest kantseldada, teda ka rahaliselt toetada,” räägib Merila lausehaaval õigeid sõnu otsides. Aga siis lisab kiiresti, et rohkem on Kuku-mäest rõõmu olnud, sest ta on abivalmis ja hingeline inimene. Alles läinud nädalavahetusel olid mehed koos ning Kukumägi oli see, kes sõpra kuulas ning toetas.

Kukumägi: “Mu elus on olnud periood, kus ma ei läinud toast välja, isegi mitte poodi. Kartsin ümbritsevat, sulgusin endasse. See ei olnudki väga ammu. Olin end nii “veriseks kukkunud”. Tagantjärele on mul hea endale öelda, et see kannatus pandi mulle ette. Kui oled selle sees, siis on aga jube. Sõbrad tõid süüa, raha mul ikka oli. Öösel siiski käisin väljas, tõin viina. Purju ma end ei joonud. Lugesin ja lugesin. Raamatuid oli ja sõbrad tõid neid juurde. Midagi kirjutasin üles. Et tegevust saada, pesin pestud riideid. Väga vähesed teadsid, kus ma olen. Kartsin, et kui tulen välja, siis juhtub minuga midagi õudset.”

Loe veel

Ammas: Teid pole elus sugugi alati kätel kantud. Kas see teeb ka haiget?

Kukumägi: Ei, see teeb mind inimeseks.

A: Olete oma elu tahtnud ka ise lõpetada?

K: Jah! Kui neljandalt korruselt alla kanalisatsioonikaane peale astud, siis ei ole see juhuslik kukkumine. Kui seisad rõdu äärel ja tõesti tahad, et tasakaal kaoks.

A: Ja ei juhtunud midagi?

K: Kiirabihaiglasse ikka sattusin. Või lähed ja palud, et tehke mulle siia üks süst, palun. Et enam ei ärkaks.

Praegu on Kukumäel teistsugune aeg, ehkki ta kordab üha, et kunagi ei tea, mis ülehomme juhtuda võib.

Kirg ja poeesia

Kukumägi: Võib-olla abiellun ülehomme mõne Argentiina lehmakasvataja lesega ja hakkan hoopis Patagoonia väljadel lehmi karjatama.

A: On see tõesti plaanis?

K: Plaanis pole, aga ma ei karda elus midagi uut kogeda. Kõik uus on hea! Ma ei välista, et ülehomme teen midagi hoopis muud…

A: Tegelikult tahate ainult filmi teha!?

K: Jah. Tegelikult tahan ainult filmi. Loodetavasti hakkan ka ise filmi tegema. Kõige kiuste. ReĻissöörina.

Kukumägi nimetab filmitegemise juures olevaid inimesi – pole vahet, kas reĻissöör või riietaja – poeetilisteks madrusteks. “Purjelaeva madrused, mitte mootorlaeva omad. See on kinematografisti amet: natuke maast lahti, natuke kõrgendatud seisundis.”

Küünikud hakkaks selle koha peal ilkuma ning Kukumägi ägestuks: ta ei salli, kui üllaste ja ilusate asjade peal oma õelust välja elatakse. Mis ei tähenda, et ta ise sama ülbelt ning kurjalt vastu panna ei võiks. Kukumägi võib olla kui kurat.

K: Ma võin endast väga välja minna, võin füüsiliselt noomida endast kaks korda raskemaid ja ilusamaid. Seda siis, kui tunnen, et asi läheb üle piiri, kui kellelegi ilmaasjata liiga tehakse.

A: On miilits teid löömise pärast ka minema viinud?

K: On küll.

A: Oleksite nooremas eas kollasele ajakirjandusele, kui see siis olemas oleks olnud, pidevalt jutuainet andnud!

K: Küllap oleksin ja võiks nüüdki anda. Aga püüdlen tegelikult selle poole, et kõik oleks hea. Magama minna on hea, kui oled suutnud päeval kedagi aidata.

A: Teile meeldib teisi aidata?

K: Minus on säilinud timurlase kompleks. Esimeses-teises klassis pidi vanaeitedele puid riita laduma ja eided andsid pärast küpsist.

A: Naistele olete ka haiget teinud?

K: Oo jaa. Nemad mulle ka. Naiste värk on ikkagi isase-emase värk. Nii kuidas saatus ette annab, nii läheb. Vägisi kellegi teise ja enda elu ebamugavaks muutmine oleks kuritegu. Kohvri, suvila või auto pärast pole mõtet koos elada. Ka laste pärast mitte.

A: Kui palju lapsi teil on?

K: Neli.

A: Kas olete olnud hetkega armunud?

K: Korduvalt. Häbiväärselt palju. See on enda petmine, meeldiv pettus, mida võin endas igal hetkel esile kutsuda. Ja alati valib naine meest, mitte vastupidi, ja mees peab end nii kuradi kirjuks ja puhevile ajama, et naine hakkaks tema vastu huvi tundma.

Kukumägi ei lähe naistest kõneldes konkreetseks, aga ilmselge, et lisaks lemmiktööle on see suvi talle ka muid kirgi pakkunud. Naiste jutu pealt läheb ta kiiresti sõpruse juurde tagasi. “Kui üks sõber su kõrvalt ära kaob, siis võib see sult jalad nii alt lüüa. Mingi kuradi naine ei suuda iial mind niimoodi rööpast välja ajada. Maailm on naisi täis!”

Kõnniks jalgsi Madridi

Hommikul tõuseb Arvo Kukumägi vara ja läheb kõndima. Ta väidab, et kõnnib päeva jooksul maha kuni 20 kilomeetrit. Hommikuste ringide ajal mõtleb oma mõtteid selgemaks ja tundeid klaarimaks.

Kukumägi on nagu igiliikur: ta on pidevalt teel ja temas on uskumatult palju vastupidavust. Talle meeldib olla tugev mees, kes ka nooremate kõrval alla ei anna. Ja ei annagi.

Kukumägi oskab kõike teha. Ta võib laduda kaminat, võib kaevu puhastada ja kui vaja, ehitada palkidest maja. Kui ta parasjagu ei näitle filmis, siis on ta just selliste, kõige tavalisemate töödega hõi-vatud.

“Mul on plaan minna jalgsi Madridi!” teatab ta. “Tänapäeval on jalanõud väga head. Paned 2500–3000-kroonised kingad jalga ja need peavad Madridini vastu. Mõnd sponsorit oleks vaja, et saaks sel teel endale tee peal seemneleiba ja jogurtit osta ning helistada ja rääkida, kus juba olen. Tahan sinna minna, nagu Tuglas läks. Tõsi, Tuglas ei läinud jala. Tuglas on muidugi pääsuke ja mina konn.”

Madridi ei nimeta Kukumägi juhuslikult. Hispaania on maa, kuhu ta aeg-ajalt kaob. Ta ütleb, et Hispaania on talle ette nähtud, et ta juba 1979. aastal ütles konservatooriumis kursusekaaslastele, et tema jalg astub kunagi Hispaanias. Siis ei saanud ta seda isegi päris tõsiselt uskuda.

Hispaanias van Goghi ja suure madalmaalase kaasaegsete näituse avamisel Madridi raekojas koges Kukumägi kord aja seismist. “Õues oli 40 kraadi kuuma. Sain kelleltki kutse näituse avamisele. Seal oli muusika, hõrgutised, mida valgetes kinnastes kelnerid laiali vedasid. Ja siis tulid saja-aastased mehed ja naised. Nad olid tõesti peaaegu saja-aastased, sellised kullakarva, läbipaistvate silmadega. Naiste kaelas ja kätel oli kilode viisi kulda ja briljante. Peeti kõnesid, aga keegi ei plaksutanud. Saal oli pime. Vaatasin pilte, aga neid ma ei mäleta. Tean, kuidas seisin aknaorvas ja jälgisin. Nad sahistasid seal poolteist tundi ringi, jõid hirmkallist šampanjat ja hõrgutisi. Tundsin, kuidas inimene on ikka sama igal pool ja igal ajal. Aga ajalooline kogemus on meie geenides erinev.”

Erilisi kogemusi inimestest ja nende olemisest – seda Kukumägi ilmselt kõikjalt otsib ja ütleb, et saab isiklikke kogemusi mõnda rolli tehes teistele edasi anda.

Sulev Keedus meenutab suvist juhtumist Setumaalt Saatsest. Filmigrupp oli tulnud kirikust ja jäänud poe juurde suitsu tegema. Mööda teed tulnud vana mees, kepile toetudes ja kangete jalgadega. Tundsid Kukumäega teineteise ära ja siis rääkisid, vist pool tundi. “Vahepeal oli eemalt vaadates tunne, et vanamees viskab kepi käest ja hakkab itsitades kukerpalli viskama. Ma ei tea, millest nad rääkisid, aga see jutt oli meeleolude rikas; nad kallistasid, musutasid, naersid, peaaegu nutsid. See suhtlemine on midagi niisugust, mille Kukumägi on Setumaalt siia Tallinna kaasa toonud,” räägib Keedus.

Kukumägi tunnistab, et on maaidüllist tegelikult kaugenenud ja linnaelu sobib talle rohkem.

Ammas: Linnavurleks hakanud! Linna kergema elu peale tulnud?

Kukumägi: Miks kergema! See on tükk maad raskem ja keerulisem elu. Seal oleksin tükk maad primitiivsem – heas mõttes. Mul oleks hulga lihtsam. Kui oled töömees, saad igal pool hakkama.

Kukumägi meenutab oma koduküla, Litvina elu kui sapööri ühiskonda. “Kaks korda eksida pole võimalik. Sa ei saa valetada ega varastada. Kõik on avalik. Üksteist aidati, rõõmud ja mured olid ühised.”

Kindlasti on Kukumäele oluline mälestus sellest, kuidas ta pärast oma esimese filmi “Karikakramängu” “Tätoveeringu” esilinastust bussiga koju sõitis ja kuidas külamehed teda uhkustundega vastu võtsid. “Nad olid kõik kultuurimajas filmi vaatamas käinud ja vanad traktoristid tulid mind patsutama. Nende jaoks oli see nagu unenägu. Alles ma olin nendega koos seal töökoja nurgas traktorit remontinud ja nüüd tegin midagi hoopis muud.”

Kus ta asub?

Kriitik Andres Laasik meenutab, kuidas ta ühel suvisel hommikul kell kuus kusagil Virtsu kandis mere äärde jalutas ning Kukumägi talle seal täieliku iseenesestmõistetavusega vastu kõndis. Juttu jätkus mitmeks tunniks. Sarnaseid lugusid võivad paljud kõneleda.

Ammas: Käite palju ringi ning nii pakub elu üha uusi ja ootamatuid juhuseid!

Kukumägi: Vahetan tihti asukohta ja need vahemaad pole mõned, vaid sajad kilomeetrid. Olen kohanemisvõimeline ja mul pole probleemi uude kohta sisse elada. Olen nagu looduslaps: kui mul on uni, siis magan, kui on kõht tühi, söön. Kui päike tõuseb, siis ärkan ja hakkan oma etteantud rada tallama.

Hiljaaegu kohtus Kukumägi juhuse tahtel ühe vanema mehega. Rääkisid juttu ning mees, kellel on kolm poega, pakkus, et Kukumägi talle pojaks hakkaks. Et ta oleks inimene, kes vana meest aitaks siis, kui too ise enam toime ei saa. Kukumäega lihtsalt juhtub alatihti selliseid kummalisi lugusid.

Tegelikult meeldib Kukumäele hea ja mugav elu, ilusad asjad ning raha täis taskud. Ta tõmbab ilmse naudinguga prantsuse filtrita sigarette, mida kuni surmani tõmbas Marcello Mastroianni. Talle meeldib veidi edvistada ja ka raskemail päevil teatada: kui ma uued riided ostan, siis Hugo Bossi firmamärgiga.

Ammas: Kus te üldse elate? Kus on teie koht?

K (naerab saladuslikult): Mul on palju kohti. Ja ei olegi kohta. Võib-olla polegi vaja.

A: Mida teile elu on andnud?

K: Kõike olen küllalt saanud. Võib juba lõpp tulla. Mul on hea meel, et olen olemas olnud. Tee on käänuline ja järsk. Mulle see sobib.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare