Arvo Pesti: Eesti dissidentliku liikumise ajalugu ei ole koputajate raamat
— Alustame defineerimisest. Teie raamat kannab pealkirja „Dissidentlik liikumine Eestis 1972–1987”. Miks just see ajavahemik? Teisitimõtlemine on ju vanem.
— Sest terminil „dissidentlus” on kaks tähendust. Üks on laiem mõiste, mis mahub etapina vabadusvõitluse sisse. Kitsamas mõttes on dissidentlus sõnastatud Venemaal ja selle all mõeldakse tegevust, mille kaudu nõutakse riigilt seaduse täitmist. Peale selle oli Baltimaades ka muud tegevust. Ja see algab Eestis 1972. aastast, mil tehti esimene sellekohane avaldus.
— Mis on selle raamatu tähendus tänapäeva Eestile?
— Selle raamatu mõte on eelkõige anda pilt selle kohutava asutuse (KGB) tegevusest. Meil on säilinud kahjuks väga vähe dokumente, aga ka nende põhjal on võimalik edasi anda, milliste meetoditega KGB töötas. See on minu põhieesmärk. Näidata, kuidas toodeti dokumente, inimese osa on raamatus kõige viimane. Kahjuks on praegu esile toodud just see. Raamat on üles ehitatud kriminaalasjade kaupa. Avatakse kriminaalasi, aga mis saab edasi? Kuidas toimitakse? Minu jaoks oli see väga huvitav.
— Ühesõnaga, teie eesmärk oli näidata, kuidas toimis süsteem?
— Just nimelt.
— Oli teile selle raamatu ümber puhkenu üllatus? See, et teie püstitatud eesmärgi asemel hakati hoopis koputajaid tuvastama?
— Tegelikult küll. Minu eesmärk ei olnud näidata, kes tegi või ütles midagi. Nii mina kui ka Lagle Parek oleme senise kajastuse vastu protesti avaldanud. Tegemist ei ole koputajate raamatuga. See info on teisejärguline. Aga see asjaolu ei huvita vist kedagi. Ka minu eessõna raamatus ütleb hoopis seda, et see on ainuke Eestis ilmunud dissidentluse lühiajalugu. Ja teine terve endise N Liidu territooriumil. Ma ei ütle seda seepärast, et mina tegin ja ma olen seepärast hirmus vinge vend. See on lihtsalt oluline fakt.
— Kes tegi esimese?
— Esimese tegi Ljudmila Aleksejeva, aga see on nüüdseks vananenud. Ta on seda küll täiendanud, aga pole täiendatult välja andnud. Rohkem dissidentluse ajalugu käsitlevaid raamatuid endise N Liidu maades tehtud ei ole. Ja minu omagi on vaid lühiajalugu. See raamat oleks võinud olla kümneköiteline, kuid see oleks juba liiga mahukas.
Rääkisime minu juhendaja, ajaloolase Indrek Jürjoga, et ehk kunagi mõni noorem uurija läheb selle pinnalt edasi, sest igale lõigule võiks mõne lehekülje juurde kirjutada.
— Miks on siis dissidentlust nii vähe uuritud? Võiks eeldada, et see pakub uurijatele märksa suuremat huvi.
— Kummaline jah. Aga ilmselt on ajaline distants alles liiga väike. Paljud toimunuga seotud inimesed on veel elus. Liiga vara järelikult.
— Kas raamatu mõtte teisipidi pööramine ja selline vastuvõtt oli teie jaoks pettumus?
— Väga suur pettumus.
Mul tuli sellega seoses praegu meelde, et kui aastaid tagasi ilmus Indrek Jürjo raamat „Pagulus ja Nõukogude Eesti” (seal on ka mahukas register taga), siis toimus midagi sarnast. Inimesed läksid raamatupoodi ja uurisid, kas tema või mõne sõbra nimi on seal sees või mitte. See oli peamine, mis huvitas. Aga see ei ole tähtis!
— Aga võib-olla näitab selline käitumine midagi meie ühiskonna kohta? Kättemaksuiha? Korvamata jäänud ülekohut?
— Sellepärast, et desovetiseerimine jäi meil tegemata.
— Kuidas seda oleks saanud mõistlikult teha?
— Hea küsimus. Kes teab? Vastan kaude.
Eestis pole ju arhiivides dissidentliku liikumisega seotust suurt midagi. Peamiselt vaid kriminaalasjade toimikud. Kokku üle tuhande toimiku. Aga Leedus on säilinud ka operatiivtoimikud, Lätis on säilinud, küll avalikustamata, suurem osa agentide andmeid. Enne selle raamatu valmimist, aastaid tagasi, käisime Indrek Jürjoga nende materjalidega tutvumas.
Leedus juhtus iseseisvumise eel selline lugu, et ühes väikeses linnas tuli kohalik KGB kontor oma toimikutega nii-öelda leedulaste poole üle. See sai võimalikuks tänu sellele, et erinevalt Eestist ja Lätist töötasid sealses KGB-s peamiselt leedulased, mitte teistest rahvustest inimesed. Ja see on üsna kõnekas fakt.
Inimeste nimed ei ütle meile muidugi suurt midagi, aga hea pildi sellest, kuidas töö käis, annavad need toimikud küll.
— Kas sellisel nimede avalikkuse ette kiskumisel oleks enam üldse mingit tähtsust?
— Ei, vastupidi. Eelmisele vastusele jäi lisamata, et Leedu toimikutest oli näha ka see, kes koputasid, kuidas koputasid ja kelle peale koputasid. Naine koputas oma mehe peale, mees naise peale ja nii edasi ja edasi. Ma ei tahagi selliseid asju teada. Jumal tänatud, et meil neid toimikuid alles pole.
Kui me omal ajal dissidentidena Tartus tegutsesime, süüdistati meid sageli selles, et me näeme igal pool koputajaid. Tegelikult oli asi märksa hullem, kui me kunagi arvata oskasime. Koputajaid oli palju rohkem.
Milleks meile enam see teadmine? Ei tule vist ühiskonna vaimsele tervisele kasuks selliseid asju teada.
— Kui see raamat ei ole kirjutatud koputajate paljastamiseks, siis kellele on see kirjutatud?
— Esiteks on see raamat teaduskirjandus. Ilmub sarjas Ad Fontes. Selle sarja üks eesmärke on anda välja nõukogudeaegset dokumentatsiooni. Kuna seda on aga väga vähe säilinud ja keegi sellega eriti tegeleda ka ei viitsi või ei taha, siis mina viitsisin.
— Ehkki sellest polegi nii palju aega möödas, kõlab KGB meetodite kirjeldus praegu kui mõne painajaliku filmi stsenaarium. Usun, et Eestis on juba terve uus põlvkond, kellele jutt KGB-st kõlab kui fantaasia. See õudus on meie õnneks või õnnetuseks üsna kiiresti ununenud.
— Ma olen selle peale palju mõelnud. Eriti selle raamatu kirjutamise ajal. Ma ju tegin seda kaks aastat, ja mõtlemist oli küllaga.
Ma arvan, et selline unustamine pole midagi enneolematut. Ka mujal maailmas on suhteliselt äärmuslikud sündmused unustatud üsna kiiresti. Aga see pole tegelikult unustamine, vaid inimesed vajavad lihtsalt aega. Läheb mööda teatud aeg ja alles siis hakatakse asjade üle rohkem mõtlema ja neid uurima. Praegu otsitakse ainult koputajaid. Õnneks on siin raamatus siiski midagi veel. Ehk kümne või paarikümne aasta pärast vaadatakse seda raamatut teise pilguga ja nähakse seal ka midagi olulisemat.
See on ehk sama asi, miks pole terve endise N Liidu territooriumil dissidentlusest rohkem raamatuid ilmunud. See on tõesti uskumatu, aga see on tõsi, uurisin ka mitmest teisest keelest järele. Pole olemas.
— Ehk on põhjus hoopis selles, et dissidentlikud liikumised polnud piisavalt organiseeritud ja nende tegevust ongi raske dokumenteeritult jälgida?
— Ei ole nii. Dokumente on palju. Lihtsalt keegi pole võtnud tegeleda. Liiga värske. Mälestusi on kirjutatud küll. Aga need pole dokumentide põhjal.
— Mille järgi tegite valiku, kelle juhtumit raamatus käsitleda?
— Eks see oli minu subjektiivne valik. Aga kuna meil kehtib isikuandmete kaitse seadus, siis arhiivi juhtkonna nõudel võtsin kõikidelt peategelastelt nõusoleku, et ma tohin nende toimikuid üldse vaadata ja neid avaldada.
— Mis tunne oli neid dokumente, toimikuid tagantjärele üle vaadata? Seal on teie jaoks väga isiklikke asju, ilmselt polnud see kerge?
— Mis tunne...? Tunne oli nii ja naa... Vahetevahel ajas täitsa jooma, nagu öeldakse. Aga eks ma olin ikka enne asju üle ka vaadanud.
See minu, Lagle Pareki ja Heiki Ahoneni kriminaalasi on kokku 17 köidet. Pahna on seal ka palju ja ega seal suuri uudiseid mulle olnud. Ehk kõige raskem oligi valiku tegemine, mida avaldada, mida mitte.
Näiteks oli üks juhtum, kus üks inimene (nime ma ei ütle) tunnistas oma naise vastu. Läks pehmeks mingil põhjusel. Ega Patareis istumine ju kerge olnud. Ja julgeolek oli ju bürokraatlik asutus – kui oli tunnistus, tuli avada kriminaalasi. Asi puudutas ühe raamatu tõlkimist. Hiljem juhtum suleti huvitava põhjendusega, et puudub jätkuv kriminaalne tegevus. Ma ei pannud seda juhtumit sisse, sest mõlemad asjaosalised on elus ja minu käsi lihtsalt ei tõusnud seda tegema.
— Kui te toimikuid vaatasite, kas tundsite pigem kergendust, et see kõik on nüüd möödas? Või ei saa nii küsida, sest meelerahu on jäädavalt hävitatud?
— Jah, seda meelerahu ei saa tõesti enam kunagi tagasi. Kõik tuleb jälle meelde...
Nagu ma ütlesin, enda kriminaalasja uurides mul üllatusi enam polnud, aga teiste puhul oli küll. Lõppude lõpuks mõjutavad toimunut ka paljud inimlikud aspektid. Kuidas inimesed käitusid, kuidas nad muutusid kinniistumise jooksul...
— Raamatus leiduvaid juhtumeid, inimeste ütlusi, avalikke pöördumisi lugedes tuleb kahjuks nukker ja pisut jõuetu tunne. Eriti teades, et need ei muutnud midagi. Kas need adressaadini jõudsidki? Mida te neist pöördumistest maailma avalikkuse, ÜRO, poliitikute poole tagantjärele arvate?
— Raamatus on ära toodud kõik minu poolt määratletud dissidentluse alla käivad avalikud kirjad, et nad oleks ühes kohas koos ja kättesaadavad.
Aga jah… Ma olen nõus, eks nad tunduvad tagantjärele ehk kummalised või... Eks neid on praegu naljakaski lugeda. Siis, kui neid kirjutati, oli asi naljast kaugel.
— Raamatus on kõnekat fotomaterjali. Kohati on pildid lausa halenaljakad: keegi näitab kellegi peale näpuga. Tagantjärele on ilmselt võimatu arvata, mis võis toonaste näpuga näitajate peas liikuda. Hirm ei olnud ilmselt ainus põhjus?
— Ega seda tea, jah. Inimene on tõesti irratsionaalne olend.
Aga siin on veel üks nüanss. Kui neid pilte tehti, siis ei arvanud ju keegi, et kunagi hakkab keegi kolmas neid toimikuid lugema. Oli ju sügav Nõukogude aeg ja paljud nn kommarid tõesti arvasid, et kõik jääbki nii, ja see, mida nad teevad, ei tule kunagi välja. Aga läks teistmoodi. Ajalooline või mingit muud liiki õiglus on äkki siiski olemas?
— Kas see on õiglus?
— Meie maa ja meie rahvas on läbinud ikka hirmsa asja. Ajalugu eemalt vaadates tundub see isegi veel hirmsam. Hakata nüüd klaarima, kes koputas, kes küüditas. No ma ei tea... Loomulikult on kuskil piirid.
Ma arvan, et küüditajad tuleks kas või põhimõtteliselt süüdi mõista, ükskõik kas reaalse karistusega või ilma, aga mitte oodata, kuni nad maha surevad. Et asi oleks lahendatud kas või sümboolselt.
Aga koputajatega... No võimatu. Juba seepärast, et koputajate ja koputajate vahel on vahe. Mida keegi koputas, kas üldse ja kui palju, või andis lihtsalt allkirja. See vahetegemine viib asja absurdi. Mõttetu.
— Seega pole selle kohutava ajaga toimetulekuks tegelikult muud võimalust kui tõdeda, et see aeg on nüüd möödas?
— Just nii. Aga toimunu peab fikseerima. See on ka selle raamatu mõte. Mis toimus ja kuidas toimus – see on oluline. Nagu ka näidata, et kardetud KGB oli tohutu bürokraatlik masinavärk, mis otsis kogu N Liidu pealt taga inimesi, kes tegutsesid täiesti avalikult.
— Mul on üks pisut ebamugav küsimus. Paljud endised dissidendid on nähtavad ja aktiivsed ka tänapäeva Eesti elus. Mõni poliitikas, mõni on lihtsalt sõnakas ja tegus. Mõne käitumine võib jätta kõrvalseisjale mulje, et tegemist on lausa anekdootliku tegelasega, kelle nõudmistest ja protestidest keegi enam õieti arugi ei saa. Kas ühiskond on endisi dissidente teie arvates ebaõiglaselt kohelnud?
— Siin on muidugi väga mitu tahku. Esiteks pean ma ütlema, et kinni istunud inimene ei ole veel sündinud poliitik. Nii mõnigi neist oli riigikogus, aga me nägime, mis nad seal tegid. Ütleme nii, et laias laastus ei saanud nad hakkama. Ma ütleks, et see, et keegi on dissidentluse eest kinni istunud, ei tähenda veel seda, et ta saab hakkama seaduste tegemisega.
Teiseks see, et kinniistumine ei olnud meelakkumine. Mida kauem sa kinni istusid, seda halvema füüsilise ja vaimse tervisega sa sealt välja tulid. Mina istusin kinni peaaegu neli aastat ja ma tean, et ma ei ole enam terve inimene. Mõned istusid kümme, viisteist aastat, Enn Tarto istus lausa kolm korda. Erik Udam ei ole kahjuks enam meie seas, aga temast oleks vaimuannete poolest võinud saada kas või president. Ma kardan, et ka tema haigus sai alguse just vanglast.
Eks seal on veel palju asju.
— Ühesõnaga, dissidendiks olemine ei anna veel alust erikohtlemiseks?
— Sellise mõtteviisiga, jah, kaugele ju ei jõua.
Liiati, erikohtlemine on meil juba niikuinii. Saame näiteks trolliga tasuta sõita. Venemaal on erikohtlemine isegi veel suurem. Pidi olema lausa korteri-üürivabastus. Ega mul selle vastu tõesti midagi oleks. Aga jällegi – meid ei pannud kinni Eesti Vabariik, kes nüüd kulu peab kandma. Isegi Tallinna linn, kes Savisaare isikus annab meile õiguse tasuta sõita, ei peaks neid kulusid kandma.
Aga ega see, et mõned inimesed arvavad, et nad on paremad kui teised, pole omane vaid dissidentidele.
— Siis on tasu kunagise dissidentluse eest see, et meil on jälle oma riik?
— Nii oleks vist õige öelda küll.
Aga ma lisaks, et kui vaadata seda omaaegset dissidentide kampa, siis võiks ju nii öelda, et rohkem paistsid silma ja läksid kinni sellised, kes olid ehk pisut rohkem isiksused. Ja eks nad on isiksusteks ka jäänud oma rikutuses või rikkumatuses.
— Meie rahvas on pea igal aastasajal mõne sõja kätte jäänud ja valitsenud on siin ka pea alati teised rahvad. Ometi oleme rahvusena kõige kiuste alles jäänud. Kas leiate meie ajaloolisest kogemusest ka jõudu edasiseks olemiseks?
— Minu seisukoht on, et kõik toimunu tuleb võimalikult täpselt jäädvustada. Kõik sündmused. Nendest teadmistest saab jõudu. Kui tegin oma raamatu valmis, tundsin kergendust. Viskasin seljakoti piltlikult öeldes maha. Eks samal põhjusel kirjutatakse mälestusi. Et millestki lahti saada. Näpuga näitamine on tänapäeval mõttetu. Ja jabur. Nagu koputajate otsimine.
— Mida te raamatus enim esile tõstaksite?
— Ma pööraks tähelepanu Jüri Kuke ja Mart Nikluse kriminaal-asjale. KGB tegutses ju siiski tollaste seaduste raames. Rohkem või vähem. Eks seda dissidendid ju ka nõudsid. Aga Nikluse ja Kuke kriminaalasi lõppes traagiliselt. Üks suri ja teine sai 15 aastat. See on midagi kohutavat. Sest isegi Nõukogude seaduste järgi pole neil mingit süüd. Inimene, kes sündmuste sellise käigu põhjustas, on siiani tegutsev Erich Vallimäe. Tema on mees, kes peaks kindlasti tehtu eest vastutama. Sest ka kriminaalasjas neil süüd ei leitud. See, mis tehti, käis minu arvates paljuski Vallimäe suva järgi.
— Miks te seda kõike tollal tegite?
— Aastate jooksul olen enda jaoks välja mõelnud trafaretse põhjenduse, et see oli lihtsalt saatus. Igaühele oma.
Ma õppisin ülikoolis vene filoloogiat ja mulle seal väga meeldis. Nautisin ülikoolis olemist väga. Ma ei tahtnud ülikoolist ära minna. Aga mingil hetkel, pärast Tiit Madissoni kinnipanemist, kuulati ka mind üle, ning seejärel kutsus mind välja toonane rektor Arnold Koop ja teatas, et ma ei saa ülikoolis õppida, kui ma ei hakka KGB-s tunnistusi andma.
Ühel hetkel eksmatrikuleeriti mind Nõukogude üliõpilasele ebaväärika käitumise pärast. Eks see käitumine oli ka minu valik. Sealt edasi tulid teised vahejuhtumid. Oli teadlikku tegevust, aga eks seda kõike mõjutab ka iseloom, geenid või mis iganes. 1983. aastal päädis see kinnipanemisega.
Kes ta on?
Arvo Pesti
•• Sündinud 8. juulil 1956
Haridus
•• 1963–1974 Tallinna 10. keskkool
•• 1977–1979 Tartu ülikool, vene filoloogia
•• 2000–2004 pedagoogikaülikool, infoteaduste eriala
Töö
•• 1995 riigiarhiiv, hiljem rah-vusarhiiv; asedirektor, hiljem teadus- ja publitseerimisosakonna spetsialist
•• 2000–2001 migratsioonifondi juhatuse liige
•• 1993–1995 riigikogu ERSP fraktsiooni konsultant
•• 1991–1993 AS-i Umara juhatuse esimees
Muu
•• Mittetulundusühingu S-Kes-kus (lähiajaloo uurimise organiseerimine) juhatuse liige
•• Kistler-Ritso Eesti sihtasutuse (okupatsioonide muuseum) juhatuse liige
•• Arhivaaride ühingu juhatuse liige
•• Umara kirjastuse juhatuse esimees
