ARVO UUSTALU: Mülleri Sassi ergas absoluutne kuulmine

 (2)

Aleksander Müller üllitas oma best of’ide plaadi “Ehk seni parimad?!”.

Äsja ilmunud plaat on mõneti sümboolne, sest maestro esimene sooloplaat “Kuhtumised iseendaga” nägi ilmavalgust täpselt kümme aastat tagasi enne tema poolesajandat sünnipäeva. Kui aga eelmisel plaadil paljastas Müller oma kõhna keha, siis viimasel oma hinge.

“Ehk seni parimad?!” vanemad lood on lindistatud kolmkümmend aastat tagasi. Muusika tegemine on valuline protsess. Plaadi esimeses neljas loos mängivat ansambli Suuk legendaarset klahvimeest Jaan Rässa ei ole ju enam elavategi kirjas. Müller peab vastu. Füüsilises mõttes ehk mitte enam väga võimsalt, aga vaimselt küll. “Nägemine kehva, aga see-eest kuulen väga hästi,” ütleb Müller.

Hingetrussikuteta bluusimees

Kes on Mülleri Sassi esinemas näinud, võib vastu vaielda ja väita, et too on absoluutsest kuulmisest kaugel. Aga see kuulmine on sisemine. Müller kuuleb hiilgavalt, kuidas kopsudel tuleb õhust puudus ja laul katkeb ning kuidas kohati puuduvad hambad toovad häälde seniilse varjundi. Müller ei taha näha välja ei noorem, ilusam ega lauluosavam. Tulemus kokku on võrdväärne Vladimir Võssotski ja Tom Waitsiga.

Kui Tartu vaimu kõige kogukam osa Matti Milius trussikute väel end purskkaevus värskendas, siis Müller rebis oma eelmise plaadi kaanel need hoopis jalast. Kümme aastat tagasi ületas kunstiline nudism veel uudisekünniseid. Tänapäeval tundub sˇokeeriv ehk ainult hinge paljaksrebimine. Aga just seda Müller teeb. Mees on oma plaadil “Ehk seni parimad?!” täiesti alasti, kuigi püksid jalas.

Mülleri sisehääl karjub, räuskab, on irooniline ja sapine, kohati õrngi. Just nõnda puhtalt võiks laulda kõige koolitatuma häälega südametunnistus. Maestro on rabavalt aus ja vahetu. Samas ka elegantselt hooletu. Mülleri suust ja tema klaveri klahvidelt kõlab ka Beethoveni-Goethe “Koopaorav” kui hümn bluusile. Kui Müller oleks tõeline artist, mitte kunstnik, andnuks ta esmalt käbinärijast välja singli ja müüks seda edukalt hipidele, Afganistani sõja veteranidele ja niisama intelligentsile. Käteplagin Müllerile on hõre, kuid intensiivne.

Ega nõnda häid laulutekste tänapäeval ka kuskilt võtta ole. Klassikud on surnud. Kuigi Müller on luuletanud aastaid ning viis aastat tagasi maha saanud koguni luulekoguga “Vilus on jahe”, on plaadil kaheteistkümnest tekstist vaid üks tema enda kirjutatud. Laulu “Huinja-muinja mees” sõnum paistab olevat lihtne. “Ega see niisama lihtne olegi. Minu laulud on balansseerimine valu ja kurbuse ning eneseiroonia ja palagani vahel,” räägib muusik. Aga muidugi võib vabal maal naerda ka traagika üle.

Müller on pidanud mitut ametit. Olnud etnograafiamuuseumi laborant, öövaht, ansambliartist, peaadministraator, Vanemuise koori laulja, luuletaja ja raudteel loomavedaja. Mis neist ametitest olulisem on, ei olegi tähtis. Tähtis on see, et kõik need on vajalikud bluusitunnetuse arenemiseks perfektsuseni.

Mülleri pedagoogiline poeem

Tartu vaim on puudega. Kes püsib püsti kargu toel, kel silma peal glaukoom ja hallkae, kes lihtsalt joodik. Kes Müllerit ei tunne, võib esmapilgul arvata, et vaegnägijast mees on laksu all. Tegelikult on Müller mõned aastad tagasi hullaris oma ravi ilusti kätte saanud ning hetkel viinakuradist täiesti prii.

“Jala ei saa väga palju käia, sest võin kukkuda. Olen juba paar korda murdnud õlavarre, korra käeluu ja küünarnuki,” tunnistab Müller ausalt oma vaegnägijaprobleeme. Samas pakub ta härrasmehele omaselt välja võimaluse tema poole koju taksoga sõita.

Loe veel

Müller on oma pika loomeperioodi jooksul tükkühikutes üüratult vähe loonud. Õigemini polegi rohkemat kui nüüd siis kaks sooloplaati ja luulekogu. Lisaks ansambli Suuk helikonserviks vormunud lindistused. Toomas Raudam on aga öelnud, et Müller on eelkõige pedagoog, kelle kõrval kahvatab isegi Makarenko. Raudamiga täitsa nõus. Kellele õpetab Sass seda, et muusika ei ole ainult entertainment, kellele tolerantsust erinevate inimeste suhtes, kellele seda, et elu ei ole ainult pillerkaar ja orgiad ja et hädaorus on ka ilusaid hetki. Kõike seda teeb ta pedagoogiliselt korrektselt – lihtsas ja isegi monotoonses vormis. Bluusivormis. Ja kui ta paari minoorse bluusiakordi taustal loeb Alliksaare luuletust “Õnnetus ei hüüa tulles, aga kas ta minnes hüüab”, kõlab seegi muusikana.

Plaadi “Ehk seni parimad?!” märksõnadeks võiksid olla ebastabiilne rütmistruktuur, ujuv laulumaneer, esimestel lugudel Jim Morrison ja Doors, järgmistel vene bluus ja Tom Waits. Viimase loo ehk siis “Koopaorava” ajal tahaks püsti tõusta ning Beethovenile, Goethele ja Müllerile välgumihkliga härdalt õhukaari teha. Aga see oleks liiga labane isegi Mülleri jaoks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare