ARVO UUSTALU: New York ja teadlase tsitadell


Vana mees vaatab ilma ja inimesi.
Kirjandusmaestro Saul Bellow’st on ühelt poolt lihtne ja teiselt poolt keeruline kirjutada. Kahekümnenda sajandi vaieldamatu tipptegijana ei saa tema loomingust kirjutada teisiti kui ülivõrdes, kuid see tunduks raha- ja reklaamimaigulises maailmas pigem võõristust tekitavana.

##Ühelt poolt juudi poodnikuperest väljakasvanud esimese põlve kalkuleeriv haritlane, teiselt poolt elumees, kes on pidanud viit ametlikku naist, kellest viimasega abiellus raugaeas. Suure kirjamehe vitaalsusest annab tunnistust ka fakt, et oma neljanda lapse isaks sai ta kaheksakümne nelja aastaselt.

Kuigi Kanadas sündinud, oli Bellow sisuliselt esimese põlve ameeriklane. Ise nimetas ta ennast ameeriklaseks, kes on juhtumisi juut. Nagu mitmed Bellow’ romaanide tegelased, jäi ka ta ise poolharitlaseks. Kui nõnda saab öelda mehe kohta, kes juba vana mehena on õpetanud ka Bostoni ülikoolis.

Pool aastat tagasi üheksakümnesena manalateed läinud Bellow’ teoseid ei saa küll autobiograafilisteks nimetada, kuid paralleele tema elukäigu ja raamatutegelaste vahel saab hea tahtmise korral tuua.

Bellow’ esimese romaani, dostojevskihõngulise “Ripakil mehe” ilmumise ajal lähenes autor kolmekümnele, oma tippteosed “Herzogi” ja laupäeval taasilmuva “Mr Sammleri planeedi” kirjutas ta küpse viiekümnendates aastates mehena. Seetõttu pole üllatav, et ka Artur Sammler on seitsmekümnendates aastates elunäinud mees. Aga ega sügavaid mõtteid saakski vist poisikese suhu panna.

“Mr Sammleri planeet” on raamat nii lääne- kui ka idamaailma allakäigust, ükskõiksusest ja julmusest, ameerikalikust pinnapealsusest. See on raamat vanast mehest, kes professor Lali lause “Mul on paraku tulnud näha verejanulisi maniakke” peale vastab kuivalt ja kõrvalseisjana: “Ma mõistan.”

Bellow’ teosed jõudsid kiiresti ka Nõukogude Eesti lugejani, 1970. aastal ilmunud “Mr Sammleri planeet” trükiti meil Enn Soosaare poolt korralikult tõlgituna ära vaid kolm aastat hiljem. Veel enne, kui Bellow sai 1976. aastal Nobeli preemia, jõudsid meie lugejate kätte ka “Herzog” ja “Püüa päeva”.

Üks must silm

“Mr Sammleri planeedi” peategelaseks on vaegnägijast juudi teadlane Artur Sammler, kel vanust üle seitsmekümne aasta ja kes elab teenitud vanaduspuhkusel jõudeelu. “Mr Sammleril nägi ainult üks silm. Vasak eristas vaid valgust ja varju. Aga see nägev must silm oli erksalt tähelepanelik (---).” See romaani algul toodud härra Sammleri iseloomustus on sümboolne, sest ühelt poolt on peategelane mees, kes pigistab silma kinni, kui neegrist taskuvaras bussis oma igapäevatööd teeb, kuid samas ka mees, kes selle üle piinlikkust tunneb. Ja tunneb rohkemgi kui teda ümbritsev ükskõiksete inimeste mass.

Kõige jõulisem sümbol, mis on mulle esimest korda kakskümmend viis aastat tagasi loetud raamatust meelde jäänud, on vast stseen, kus vargast afroameeriklane näitab Sammlerile oma püksist ainult mõneks hoiatavaks hetkeks välja tõmmatud võimast “juurt”. See on tõelise, reaalse suurlinnaelu tungimine Artur Sammleri teadlasetsitadelli.

Bellow kujutab iroonia ja groteski kaudu tõsiseid ja eksistentsiaalseid teemasid. “Mr Sammleri planeet” on tema teostest ehk kõige pessimistlikum. Bellow ütleb Ortega y Gassetiga nõustudes, et ameerika intellektuaalid muutuvad üha enam ühetaolisteks ja samavõrd filistriteks, nagu neid ümbritsev inimmass, millest nad on välja kasvanud.

Inimese kosmilise üksilduse kaardistaja

Lugeja pilguga

Priit Põhjala, semiootik

Bellow’ looming käsitleb ühest küljest endiselt päevakajalisi, teisalt aga aegumatuid probleeme. Taoline kahetine iseloom, aktuaalse ja aegumatu ühendamine, ongi ju kirjandusklassika põhiline tingimus.

Loe veel

Tekstid ei ole staatilised, vaid arenevad koos lugejaga, sündides igal lugemiskorral uuesti. Minagi ei pea tähtsaimaks esmakordset lugemist, vaid üle- ja ümberlugemist, mis aktiveerib tekstis uusi tähendusi. Usun, et ka “Mr Sammleri planeet” väärib selles mõttes sõpruse värskendamist. Mulle meeldib väga Bellow’ rikkalik keelekasutus, mis avaldub suurepäraselt Enn Soosaare tõlkes, tekitades soovi tõlke kõrval ka originaaliga tutvuda.

Maarja Vaino, kriitik

“Mr Sammleri planeet” on raamat, mis kindlasti ärritab, tekitab soovi vaielda ja milles on tunda väsimust maailma suhtes.

Need teemad, mis on kirja pandud kuuekümnendate aastate kontekstis, on ju praegugi aktuaalsed. Ja isoleeritus on ju tänases maailmas samuti probleem. Inimesed – ilmselt küll teistel põhjustel kui Sammler – lukustavad ennast sellisena, nagu nad sisimas on, nii enda kui ka teiste jaoks, et olla vastavad igasugustele ühiskondlikele normidele.

Tänapäevase pluralismi külluses on inimesed paradoksaalsel kombel aina üksikumad ja enam silmaklappidega.

Teet Kallas, kirjanik

Kui mõnest raamatust on meelde jäänud selle esmalugemisel saadud elamus ja kui see ka mitmekümne aasta pärast pelgalt autori nime ja pealkirja kaudu äkki meenub, siis peab tegu olema vägeva raamatuga. “Mr Sammleri planeet” on selline. Mäletan imestust ja imetlust: ennäe, sugugi mitte kõike pole Proust suutnud inimese kosmilise üksinduse koordinaatidest ära kaardistada! Sest mida muud Saul Bellow’ romaan ongi kui inimese eksistentsiaalse üksinduse nukkertark ja irooniline geopoliitiline kaart. Kusjuures mitte lohutu ega lootusetu. Toonaste muljete kinnituseks või siis ümberlükkamiseks tasub mr Sammleri lugu veel kord üle lugeda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare