Arvustus: Allan Vainola inventuuri tehes pori ei loobi
Võib vaielda, kuid minu jaoks on Allan Vainola üks Eesti roki- ja popimaastiku huvitavamaid tegelasi. Vist selle pärast, et väga erinevad inimesed võivad talle siiralt öelda: „Thank you for the music.” Seda põnevam on lõ-puks lugeda tema lugu. Mis siis, et elulooraamatute kui selliste fenomen ajab juba muigama.
Vainola lugu algab romaanina Moskva kohviku eest ja kulgeb päevikuna prooviruumide, Tallinna tänavate, sõprade „konspiratiivkorterite”, Venemaa avaruste ja Soome pagulaslaagri kaudu Vennaskonna ja Metro Luminali ridades üle Eesti kontserdilavade tsiklipoodi ja lõpeb Sõpruse Puiestee alguses.
Kohati tundub lugedes, et mõni asi on Vainolale olnud kas niivõrd elementaarne või liiga tavaline, et sellest pikemalt kirjutada. Näiteks hitid lihtsalt sünnivad raamatut läbiva kitarrimängu käigus. Kuid hullu sellest pole, sest seiklused Sahhalinil ja Burjaatias ning juhuslik sattumine Pink Floydi Moskva-kontserdile on ühtaegu põnevad ja veidi uskumatud.
Hea stiilitunne
Seejuures kirjutab Vainola hästi ja hea stiilitundega, meeleolukas tekst hakkab jooksma kohe esimestest lehekülgedest ega peatu enne viimast punkti.
Põhjalikult räägib Vainola oma bändidest. Siin peitub raamatu kultuurilooline kaalukus ja ka maiuspala fännidele. Teadaolevalt kõige põhjalikumalt on „Inventuuris” avatud Vennaskonna 1990-ndate keskpaiga fenomen, Metro Luminali karjäärivalikud 1990-ndate teise poole elektronmuusika või-dukäigu ajal ja mitte ühtegi kontserti andnud ansambli Alumiinium – Sinu Sädelev Sõber lugu. Ning muidugi meenutused 1980-ndate haku punkskeene tegemistest Vainola vaatenurga alt.
Siiski ei maksa „Inventuuri” suhtuda kui pelgalt fännidele mõeldud lugemisvarasse. Sest – oeh, sarnaselt Mihkel Rauaga – Vainola räägib enda kaudu
ka ühe põlvkonna lugu, suureks kasvamist subkultuurses
ENSV-s. Aga räägib sootuks teisiti. Ropendamine pole tema stiil ja mõni nimigi on muudetud. Raamatu raskuspunkt ei ole mitte pudelis, vaid mujal. Tähtsam on see, mis juhtus, kui see, kui palju sündmuste kõrvale napsutati. Ning juhtus palju seda, mis peaks 1980-ndate kontrakultuuri veteranidele tuttav olema.
Kõrvaltegelastesse suhtub Vainola kogu raamatus – jälle erinevalt Rauast – lugupidamisega. Iga sõber on omal hetkel olnud hea ja väärinud just sellisena jäädvustamist. Teiste seas Mait Vaik, Rainer Jancis, Herman ja Guido, Andres Rodionov ning muidugi kauaaegne bändikaaslane Tõnu Trubetsky.
„Inventuuri” võib võtta ka kui ellujääja lugu. Intervjuudes on Vainola öelnud, et tegeleb pigem talle meeldivate asjadega ja elab lihtsamalt. Kõige kiuste. Raamatus paistab see suhteliselt muretu ja enda jaoks ülemõtestamata kulgemisena, mida aeg-ajalt on varjutanud perspektiivi- ja majandusküsimused. Õnneks on häda ja abi vahemaa olnud väike.
Teatrietendustele muusika kirjutamise perioodi kommenteerib Vainola muigamisi sõnadega „olin täiesti juhuslikult saanud tuntud heliloojaks” ning meenutab, millise idealismiga ta Vene mootorrattaid parandama ja müüma hakkas. Kokkuvõttes tundub, et Vainola on elanud oma elu, teinud oma asju ja nende ühel või teisel põhjusel oluliseks muutumine on olnud rohkem või vähem juhuslik.
Mälestused lõpevad Sõpruse Puiestee asutamise, „1905” salvestamise ja esimese kontserdiga. Algab tänapäev, elu läheb edasi.
Allan Vainola
Inventuur
Menu kirjastus 2011
236 lk
