Arvustus: Andres ja Pearu on selged, ent Marist teame ikka vähe
Kas just pea peale pööratud, kuid ootamatu nurga all kindlasti. Vargamäe rehealuses mängitakse Mari Paasi lugu moodsal moel.
Kõige intrigeerivam on Vargamäe Andrese tõlgendus. Tarvo Sõmer ei mängi mingit morni Eesti ülesehitajat, vaid töönarkomaanist seksisti, kes ühel hetkel lihtsalt vinnab teise mehe naise endale selga ja viib minema. Kuna võim talus on tema käes.
Muide, selline kriitiline tõlgendus on väga hästi kooskõlas looga, mille keskmes Mari (Ülle Lichtfeldt). Just nii teravneb suhtekolmnurk Mari, Juss ja Andres, millest Andres väljub võitjana. Lavastuses on rõhutatud seejuures loo sisemisi väärtusi, tunnet Mari ja Jussi vahel hinnatakse tõelisemaks ja sügavamaks kui Mari ja Andrese suhet. Nii et Juss on lavastuses enam esil kui romaanis, ja see on põhjendatud. Huvitav on seegi, et nii Jussi kui ka Indrekut on pandud mängima üks näitleja (Indrek Saar), kes kehastab seega mõlemat inimest, keda Mari tõeliselt armastab.
Mari suhetes meestega peegelduvad sotsiaalsed rollid. Endasugusesse Jussi suhtub Mari kerge üleolekuga, peremees Andrese jaoks on ta aga käsualune, kelle vastu ei saa.
Ootamatu on lavastuses ka Oru Pearu tõlgendus. Pearu ei ole mitte kiuslik joodik vanamees, vaid pigem helge kunstnikunatuur. Pikas hõlstis Pearuna mööda lava liuglev Velvo Väli sisendab ootust, et ta hakkab kohe-kohe laulma kiidulaulu Krišnale. Pearu on laval kui idamaise poeesia kehastus. Iseenesest on värskendav näha levinud matsi ja vurle vastanduse kummutamist. Luuleline Pearu õnnestub ka lavaliselt hästi. Nii tekkis koguni kahtlus, et lavastaja ratsutas lööva Pearu kuju seljas rohkem kui Mari loo seisukohalt hädavajalik.
Stseenid, mida polnud
Vargamäe rahva tänapäeva toomise juures on üks konks. Kui tegelased klassikast irduvad oma ajast ja kommetest, sigineb neisse paroodilisi jooni. Seda on tunda ka Lennuki lavastuses. Nii võib „Vargamäe varjus” tunduda klassiku andunud kummardajate jaoks täiesti vabalt pühaduse teotusena. Mis siis veel rääkida autori võetud vabadusest kirjutada Tammsaare romaanile stseene juurde…
Muide, lavastuse kõige jõulisem hetk, ühtlasi kulminatsioon on pikk ja võimas stseen, mida Tammsaarel polnud ja millest juttu vaid vihjamisi, nii et paljud asjaolud romaanis hämaraks jäävad. See on stseen, milles Juss ja Andres enne Jussi enesetappu kokku saavad ja kus Juss Andresele lõppu peale teha üritab. Siin purskab esile Mari, Jussi ja Andrese armastuskolmnurga dramatism.
See vaieldamatu õnnestumine sündis teise vaatuse lõpus ja tekitas ühe kompositsioonilise probleemi. Kui kõige tähtsam vastuseis ja selle lahendus oli ära toimunud, jäi kõik edasine juba järelmänguks ja nii kujunes teine vaatus oma mitme lõpuga kuidagi väljavenitatuks. Sest Indreku kiviviskamise ja Mari haiguse ja rohuvõtmise draama, mis teises vaatuses maha mängitakse, jääb ikkagi Jussi ja tema suure armastuse loo varju.
Kuigi Mari ümber on ootamatult tõlgendatud tegelased, on Ülle Lichtfeldti Mari ise täiesti krestomaatiline, isegi ootuspärane. Selline peaaegu laitmatu rollisooritus. Paradoks seisneb selles, et nähtuna Mari silmade kaudu avaneb palju huvitavat Vargamäest ja tema inimestest. Aga Marist endast saame midagi uut ja värsket teada justkui vähe. Või siiski, tunnistus Mari armastustest on lavastuses olemas, nii et kõige tähtsamaga on sotid selged.
„Vargamäe varjus”
Autor ja lavastaja: Urmas Lennuk. Lavastusdramaturg: Siret Paju. Lavakunstnik: Mihkel Ehala. Kostüümid: Liisa Soolepp
Muusikaline kujundus: Tarmo Kesküll. Osades: Ülle Lichtfeldt, Indrek Saar, Tarvo Sõmer, Velvo Väli jt
Esietendus Vargamäel 30. juulil
