Saksa nüüdisteatri lavastaja Christoph Schlingensief lõi 1998. aastal teatriprojektina partei Chance2000, mille motoks oli „Action! Action! Action!” ja sõnumiks „Tee midagi! Ükskõik mida, lihtsalt tee midagi!”. Enam kui pooleteise kuu jooksul Ühtse Eesti sildi all tegutsenud teater NO99 üritas edastada umbes sama sõnumit.

Reede hommikul räägiti, et õhtune üritus läheb ajalukku. Läkski, sest nii mastaapset sotsiaalset teatrit siinmail varem tehtud pole. „Valimiskooli” videotes kasutatud info oli paari aasta jooksul poliitiliste ringkondade endi seast kogutud (nagu tegijad nüüd on tunnistanud, tehti sealjuures poliitikutele ka ülekohut) ning „uue poliitilise jõu” programm ja turundus mainekujundusspetsialistidega läbi arutatud.

Ette rutates olgu öeldud, et saalis toimunu ületas suurejooneliselt kõik senised tänapäeva Eesti parteide suurkogud ning kohalviibijaid oli rohkem kui SDE-s ja roheliste erakonnas kahepeale kokku liikmeid.

Lavastus algas „Valimiskooli” viimase osaga. Ekraanilt lavale astunud Jaak Prints vedas lavastust ainuisikuliselt ligi tund aega ja väga veenvalt. Publik sai teada, kuidas suurkogusid korraldatakse. Et üks olulisemaid punkte on klakööride kohalolu, tegi mitukümmend „Ojasoo tiiva” poolehoidjat end kõigile kuuldavaks. Rahva lõbustamiseks pilgati poliitikuid, kellest nii mõnigi saalis istus.

Ja siis tuli Suure Juhi ehk Tiit Ojasoo hetk, kelle triumfeerivat sissemarssi saatnud võtted (lipud, tõrvikud, trummipõrin, parteikaaslaste hüüded) meenutasid pigem Nürnbergi parteipäevi kui Eesti parteide maavillase maiguga koosviibimisi.

Camp’i ja satiiri jahile tulnud publik võis rahul olla, seda kandsid nii Lenna Kuurmaa esinemine kui ka NO99 näitlejate ehk „partei juhatuse” kõned. Tõsi, kohati oli raske taibata, kust jookseb piir nalja ja esinejate tegelike vaadete vahel (eks olnudki see taotluslik). Siis jääb veel üle kuulajate peas asuv filter: Tambet Tuisu ettepanekule kogu Eesti pind teemantide otsimiseks ja tuumajäätmete ladestamiseks üles kaevata on üks poliitik juba sajaprotsendilist toetust avaldanud.

Ent nüüd tõmbub vesi ootamatult sogaseks. Esmalt astub lavale akadeemik Rein Einasto ja mainib, et saalis on kuus korda rohkem inimesi kui erakonna asutamiseks vaja läheks. Eva Klemets lisab, et juhatuse liikmed valitakse Vana Kreeka kombel istmerea ja koha alusel loosi tõmmates. Publik jääb juba uskuma, aga imepärasel moel naeratab loosiõnn ikka vaid „tagatoa” liikmetele ehk näitlejatele.

Vaheklipp näitab Andres Mäharit lihtsa eesti mehena kõrghoone katusel edasi-tagasi kõn-dimas, lipuvarras üle õla ja siiralt kõlavad roppused ühiskondlike mädapaisete poole vihisemas. Nii teraapilisi hetki (kui teid muidugi ei häiri, et lugupeetud inimesi otsesõnu p**** saadetakse) kohtab ka kõige sotsiaalsemas teatris harva.

Ent ärevus jätkub: Ojasoo seatakse juba esimehekandidaadiks, kui lavale trügib Indrek Tarand ja püstitab Allar Jõksi kandidatuuri. Kas ta on saalis? On küll! Ja juba peab Jõks oma elu parimat kõnet, rünnates erakondlikku korda ja nõudes eluõigust kodanikuühiskonnale. On see võimalik? Juhtub see tõeliselt? Järgneb SMS-hääletus, mille võidab muidugi Jõks. Ent „juhatuse” liikmetel on varuks volitused „piirkondadest” ja need kallutavad vahekorra otsustavalt Ojasoo kasuks.

Muuda oma maailma

Läbi! Sajab kuldseid ebemeid, troonil istuv füürer tõuseb aeglaselt kõrgustesse, Tõnis Mägi laulab „Eesti eest!” ja lava piirab sisse kaitseliitlaste ahelik.

Teatrit nimetatakse ühiskonna peegliks ja just seda on NO99 kogu selle aja meie silme ees hoidnud. Nüüd laskub rollist tüdinenud Ojasoo maa peale tagasi ning peab lühikese ja lööva kõne. Ärge oodake kogu aeg uue poliitilise jõu tulekut, ütleb ta. Ärge delegeerige volitusi, mida võiksite ise kasutada.

„Kõik ootavad, et maailm muutuks ühe päevaga. Aga maailm muutub iga päevaga. Kui sina ei taha oma maailma muuta, siis muudavad teised seda sinu eest.” Ja lõpuks kaks lausa maagilise laenguga sõna, mis nõidusune lõplikult purustavad: „Olete vabad!”

Oma neli tundi kestnud etendus oli paiguti lausa igav, nagu ilmselt iga erakondlik suurkogu. Ometi vääris iga tund, eriti viimane, saalis viibimist. NO99 puistas publiku silmad liiva täis ja pühkis need siis puhtaks. Loodetavasti lahkus mõnigi vaataja suurkogult selgema pilguga kui sinna tuli.

Ühtse Eesti suurkogu

Idee, lavastus ja kujundus: Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper

Osades: näitlejad, Markus Lippus, Rein Einasto, Indrek Tarand, Allar Jõks

7. mail Saku suurhallis