Praegu Itaalias elava noore eesti soprani Aile Asszonyi abikaasa Ran Arthur Braun on maailmas tuntud just lavaliikumise koreograafi ja võitlusstseenide lavastajana. Korralik muusikaline teostus, traditsiooniline rollilahendus ja uuenduslik lavatehnika on loonud mitmel tasandil hästi toimiva lavastuse.

Kuigi Brauni lavastus ei saa kiidelda peene psühholoogiaga, hämmastab lavategevuse rütmi eredus ja läbimõeldus. Boheemlaste avastseenid on lausa operetlikult lustlikud ja üllatavad leidliku liikumisega. Meeste näitlejameisterlikkuse ansambel toimis eriti teisel esietendusel (Madiste, Saal, Soom, Laur, Toomast) ja lõi lavateose üllatava sisemise kuumusega käima. Kui lisada aeg-ajalt sõna otseses mõttes peadpööritav lavakujundus, siis on pilt vägagi elav ja paneb meie ooperimaja üle uhkust tundma. Ja siis – Mimi ja Rodolfo stseenides aeg ja tegevus seiskub. Aga ei olegi igav, kuigi pole mingit ületamatut näitlejatööd ega rollipsühholoogiat. Lihtsalt lauldakse hästi ja hing puhkab äsjasest virvarrist.

Lavastaja on oskuslikult esile toonud teose tugevuse – boheemlaste elu kirevuse ja elu väärtustavate suhete hapruse. Ja aja seiskumine on nagu pieteeditunne suures elupõletamises ootamatult tekkiva Armastuse ees. See pole Romeo ja Julia esimene ega viimane, puhas ja maksimalistlik palang, vaid elu näinud ja selles pettunud inimeste hingeline kõrghetk… mida nad kahjuks hoida ei oska.

Oskamatus õnne väärtustada

Henry Murgeri novellikogu „Stseene boheemlaskonna elust” ainetel loodud libreto räägib Pariisi katusekambri elanike poeet Rodolfo ja kunstlillede müüja Mimi suhtest. Oskamatus oma õnne väärtustada saab traagilise alatooni eelmistel sajanditel just noorte hulgas surma külvanud tiisikuse tõttu. Kui Musetta on oma kõrvarõngad ja Colline kuue maha müünud, on sest kasu vaid Mimi viimsete hetkede soojemaks ja turvalisemaks tegemiseks. Muud see hilinenud ohverdus enam muuta ei saa.

Helilooja Puccini võimas ja tihe helikeel on loonud realistlikule draamale haarava muusika, mille orkester annab Arvo Volmeri käe all täpselt ja oskuslikult edasi. Nii mõnegi teise etteastega võrreldes saab orkester vägagi hästi hakkama ning mängib kohati sümfooniaorkestri väärilise süvenemise ja kvaliteediga

Lavastaja võtab viimase välja ooperi tegevuste rütmist ja samavõrra oskab ära kasutada ka enda tugevust. Koos haarava videopildiga on just meeste lavaline liikumine see, mis teeb „Boheemi” elamuslikuks. Isegi naljapärast etendatud võitluse on ta osanud „Boheemi” rahumeelsete ullikeste süžeesse sisse tuua. Kui esimeses etenduses muutus tooliga kisklemine minu jaoks juba veidi „oma ampluaa” liigseks näitamiseks, siis teises etenduses oli ärritunud boheemlaste kähmlemist just veenvas annuses.

Solistide trupp on ühtlaselt kõrgel tasemel, nii et isegi külalis-Rodolfo Berliini Deutsche Operist ei ole pea jagu üle. Kõige rohkem üllatavad Heli Veskus ja Aare Saal. Veskus on kujunenud hingestatud ja detailitäpseks näitlejaks. Saalile sobib roll vokaalselt ning tema täpsed ja psühholoogiliselt veenvad reageeringud ja liikumine on nauditavad. Need sobisid täpselt ansamblisse.

Taimo Toomast korteriperemehe ja rikkuri koomilises kaksikrollis on pilkupüüdev ja tore, kuigi balansseerib ülemängimise piiril. Claudia Ševtšenko ja Helen Lokuta mängivad sama rolli nagu viimati esietendunud „Silvaski”. Meeldiv on, et Ševtšenko vokaal on Silvaga võrreldes muutunud pehmemaks ja nauditavamaks. Helen Lokuta on aga subretliku tantsijanna Musetta rollis oluliselt vabam, leidlikum ja särtsakam kui Silvana. Aile Asszonyi Mimina haarab just oma vokaalsete võimetega – lõpustseenis tugeva hingekarje ja hääbuva sosinana esitatud fraasid vääriksid plaadistamist.

„Boheemis” on „Nahkhiire” ansamblimängu kiirus, lust ja lavapildi eredus (aga pole labasust) ning „Silva” stiilne ja traditsiooniline lähenemine. Seega võib öelda, et Estonia viimaste esietenduste reas on „Boheem” saavutanud võidu korraga mõlemas kategoorias, kus operetid ühekaupa edu taotlesid.

„Boheem”

Giacomo Puccini ooper

Dirigent: Arvo Volmer

Lavastaja: Ran Arthur Braun

Esietendused: 29. ja 30. oktoobril rahvusooperis Estonia

Maailma menukid

Oktoobri lõpus enim mängitud ooperid

„La Boheme”

Helilooja: Giacomo Puccini

•• 55 lavastuse 349 etendust

53 linnas

•• Lähiriikidest kavas Soomes

„Carmen”

Helilooja: Georges Bizet

•• 53 lavastuse 309 etendust 49 linnas

•• Lähiriikidest kavas Lätis ja Venemaal

„La traviata”

Helilooja: Giuseppe Verdi

•• 57 lavastuse 253 etendust 54 linnas

•• Lähiriikidest kavas Lätis, Leedus ja Venemaal

Allikas: ülemaailmne andmebaas