ARVUSTUS: Ettevaatust – Fromm


Kui kohtate oma teel Buddhat, siis põgenege ummisjalu, ütles kunagi üks Jaapani zeniõpetaja. Ja kui juhtute silmama raamatut pealkirjaga “Psühhoanalüüs ja zen-budism”, soovitan toimida täpselt samuti.

Iseenesest on muidugi suurepärane, et järjekordne Erich Frommi tekst Eestis ilmavalgust nägi. Seda enam, et tegu on läinud sajandi ühe eredaima katsega ida ja lääne maailmanägemist omavahel kokku viia. Veelgi suurepärasem oleks küll olnud, kui Frommi kirjutis oleks meilgi ilmunud koos D.T. Suzuki sissejuhatusega zen-budismi, nii et mõningad eelteadmised zenist tulevad lugemisel kindlasti kasuks.

Võõrandunud inimene. Kuid nõuanne põgenemise kohta jääb siiski jõusse. Sest taolised raamatud, kui neid juhtumisi tõsiselt võtame, võivad hakata meie maailmapilti kõigutama. Fromm väidab, et tänapäeva lääne inimest vaevab “üldine kannatamine – võõrandumine iseendast, kaasinimesest ja loodusest; teadmine, et surrakse, olemata elanud, et elatakse külluses, ent ometi rõõmutult.” Lisaks mõtleme tema sõnul tavaliselt vaid seda, mida ühiskond on meid õpetanud mõtlema, ning elame reaalse maailma asemel peamiselt oma mõtete maailmas, millel ei pruugi tegelikkusega just palju ühist olla.

Frommi arvates on meist enamiku puhul tegu irratsionaalselt käituvate ja “pooleldi magavate” inimolenditega, ning sellise hinnangu suhtes on raske ükskõikseks jääda. Nõustumine võib aga ohtlikuks osutuda, sest sunniks meid seadma kahtluse alla palju muidki harjumuspäraseid tõekspidamisi. Parem juba põgeneda. Või siis otsida raamatust vaid kinnitust oma senistele ettekujutustele (ja eks mõnda neist Fromm oma mõtleja-autoriteediga ikka kinnitab), ilma et seejuures vähimalgi määral muutuma peaksime.

Vaimne tervis. Fromm loomulikult viimasega ei lepiks, sest tema veendumuse kohaselt peab inimene end jätkuvalt muutma, “iga minut sündima”, püüdlema aktiivselt lunastuse, valgustumise (ehk zeni satori), mitte asjade, võimu või tavanaudingute järele. Lääne autoritest on just Fromm kaitsnud kõige järjekindlamalt seisukohta, et tavaline, normaalseks peetav inimene, pole ei terve ega loomulik (üks tuntumaid tema mõttekaaslastest on filosoof Alan Watts). Sama on alati väitnud zeniõpetajad. Enesemuutmine tähendab mõlema jaoks teekonda haigeolekust tervisesse, “orjusest vabadusse”.

Vaimsest tervisest lääne psühholoogiakirjanduses eriti ei räägita, kuid Fromm teeb seda pikalt ja põhjalikult – täielik ühtsus, rõõm, mõistmine, vabadus, kartmatus. Mida ta küll seejuures ei maini, on niisuguse ideaalseisundi saavutamise raskus. Sest tegelikkuses pole eneseavardamine kunagi valutu teekond üha suurema vabaduse ja mõistmise suunas, nagu Frommi lugedes võiks arvata. Tunduvalt tõepärasema pildi sellisest arenguteest leiame näiteks samuti äsja eesti keelde jõudnud M. Scott Pecki raamatust.

Psühhoanalüüs ja zen-budism. Frommi raamatu olulisim väärtus seisneb tõestuses, kuivõrd lähedale psühhoanalüüs, vähemalt teoreetiliselt, zenile jõuda võib. Seda juhul, kui esimese eelduseks olevad arusaamad lõpuni arendada ja alateadvust (raamatus tõlgitud ebateadvuseks) sarnaselt Jungile kosmilise ja piiramatu asupaigaks pidada.

Kuid selline lähedus on vähemalt seni jäänudki ainult teoreetiliseks. Fromm ise ei püüdnud kunagi oma humanistlikku psühhoanalüüsi praktiliselt ellu viia ega ole seda vist keegi teinegi tõsisemalt üritanud.

Esiteks on psühhoanalüü-tilise meetodi sobivus valgustuse saavutamiseks üsna kaheldav, mida ka Fromm oma raamatus tunnistab. Ning teiseks on tema ja zeni hinnatavad seisundid, nagu ka ettekujutus isiksuse muutmisest kui igapäevasest sihipärasest tegevusest ja elu sügavamast mõttest, kaasaegsele lääne kultuurile siiski äärmiselt võõrad. Ühiskonnas, kus materiaalset heaolu ja meelelahutust hinnatakse oluliselt kõrgemalt kui vaimset enesearendamist ja sügavamaid inimsuhteid, jääb satori-ideaal paratamatult enamikule mõistetamatuks.

Seega näitab Fromm, et Idast pärit iidsed arusaamad võiksid põhimõtteliselt Õhtumaadessegi sobida, kuigi võrreldes ta raamatut ja maailma neli aastakümmet pärast selle kirjutamist, peab nentima, et kui kellelgi meist ka pisut tervemaks õnnestub saada, on tal isegi vedanud.

Loe veel

Ehk toob alanud sajand uusi võimalusi, või siis suudame budistide meditatsioonipraktikad, kloostrielu ja paradoksid ühel päeval ka siin Läänes omaks tunnistada. Seni aga kohtame satorit vaid raamatutes ning Fromm pakub selleks head võimalust. Ettevaatust!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare