Arvustus: Harry Potter vastupanu- võitlejana maailma päästmas
Ühest küljest on kogu Harry Potteri kraamil selged nišikauba tunnused, pühendamatu vajab fännide jutu mõistmiseks sõnaraamatut ja ka käesoleva filmi sisu jääb eelneva looga tutvumata suuresti müsteeriumiks.
Ühes avastseenis on ühes toas tosinkond kangelast, kelle märulieelsed repliigid jäävad karakterite avamiseks selgelt napiks. Aga tõelistele fännidele pole sellest lugu, sest nagu ka näiteks „X-meeste” puhul, teavad nad tegelastest tänu ekraanivälisele taustinfole kõike. Müstiline on aga see, kui palju Potteril neid tõelisi fänne on.
Kuidas sellesse suhtuda? Arvestades, et statistika järgi on „Videviku” filmid endiselt populaarsemad, on Potterile raske midagi ette heita. Tõsi, väikestele lastele, keda sarja paar esimest filmi ei tohiks ülearu palju puudutada, on „Surma vägiste” esimene osa selgelt liiga tumedatooniline – kurjad tegelased panevad kohe alguses toime sadistliku hukkamise, mitu kangelast sureb juhuslikku ja mõttetut surma ning kenad peategelased kipuvad üksteise lohutamise asemel tülitsema. Lisaks veel Harry (Daniel Radcliffe) ja Hermione’i (Emma Watson) skandaalsevõitu suudlusstseen, mis loo järgi toimub küll vaid Roni (Rupert Grint) fantaasias, aga tuleb igatahes üsna ootamatult.
Ent kuuldavasti on isegi Vatikan mõistnud, et vägivald, võlukunst ja hästi õrnad seksuaalsed vihjed (lõppude lõpuks on tegelased juba kaheksateistaastased) pole olulisim, mille põhjal Potteri-filme puudutav moraalne kohtuotsus langetada.
Põhiküsimus, nagu paavstiriigi ametlikus väljaandes mullu kirjutati, on selles, milline hoiak võetakse hea ja kurja suhtes. Ning siin pole põhikolmiku ja nende toetajate hoiakus põhjust kahelda. Lapseeas ei jätnud peategelased ühelegi solvangule ega õelale loitsule samaväärselt vastamata (sellest oli suurel määral tingitud ka kristlaste meelepaha), ent ikkagi ei ole nad õppinud vangi langenud pahasid piinama ega tapma, ehkki neil oleks selleks justkui moraalne õigus.
Voldemort häält ei tõsta
Nagu sedalaadi filmides ikka, mõjuvad pahade etteasted kõige nauditavamalt. Ralph Fiennesi lord Voldemort ning tema käealused, koleeriline Bellatrix Lestrange (Helena Bonham Carter) ja jääkülm Severus Snape (Alan Rickman) säravad nii palju, kui neile aega antakse.
Voldemort on ülemus, kes ei pea kunagi häält tõstma, juba paljas mõte tema rahulolematusest paneb alluvaid õudusest minestama. Ilus, hullumeelne ja sadistlik Lestrange on aga naiseliku tarmukuse kehastus. Snape’i vastuoluline roll vajanuks paraku rohkem ruumi, kui kahte ja poolde tundi mahtus, ent järgmine osa tõotab asja parandada.
Ent pahad ei piirdu vaim-olenditest kollide ega süsimustadesse hõlstidesse riietunud pikajuukseliste võluritega. Peamine põhjus, miks Potteri-saaga minu – ja ilmselt paljude, paljude koolilaste – kindla sümpaatia võidab, väljendub Dolores Umbridge’i (Imelda Staunton) tegelaskujus.
Vahepeal maagide kooli direktorina halba kuulsust kogunud Umbridge töötab nüüd pahade poolt üle võetud võlukunsti ministeeriumis (ehk võlurite peavalitsuses) rassipuhtuse komisjoni juhtiva ametnikuna, kelle alluvate mustad nahkmantlid aitavad kohe ajaloolisi paralleele tõmmata. Roosakaslillasse kostüümi riietatud ja sätitud soenguga Umbridge on alati valmis pahategija argumendid naeratades ära kuulama, et talle seejärel vältimatult julm karistus määrata. Mõistagi suhtub see daam „sopaverelistesse” ja kõigisse muudesse vähemustesse sama tolerantselt kui Tea Party värsked kongressiliikmed mustanahalisse presidenti.
Nii saab „hea ja kurja” võitlus konkreetse sisu: kurjad (nagu ka Tolkieni tegelane Sauron või Clive Lewise Valge Nõid) kaitsevad distsipliini, traditsiooni ja korda, head aga vabadust, vägivallavastasust ning segavereliste, koduhaldjate ja libahuntide kodanikuõigusi. Ehk siis ideid, mida Rowling on arendanud sarja esimesest osast peale.
Uus film
Harry Potter ja
surma vägised. 1. osa
•• Osades: Daniel Radcliffe, Rupert Grint, Emma Watson, Helena Bonham Carter jt
•• Filmi pikkus: 2 h ja 26 min
•• 2. osa jõuab kinodesse
15. juulil 2011.
