Arvustus: Hõbeingel jääb helisema

 (2)

See on raamat, mida naudivad ilmselt naised, aga võiksid lugeda mehed.

Samas võiks kihla vedada, et mehed panevad raamatu käest hiljemalt viiekümnendal leheküljel. Ja jäävad arvama, et see on üks igavesti nõme raamat: kujuta ette, nad räägivad isegi raamatutes sellest, kuidas naine petab oma meest, kes samal ajal Soomes pere heaks tööd rabab. Ja laste kasvatamisega ka ei saa hakkama, tütar on paras jonnipurikas. Naised ju, teadagi, usuvad kõike, mida loevad, ja võtavad veel eeskujugi. Fuih ja võeh! Ja nii kinnistubki stereotüüp tobedatest “naistekatest”. 

Tegelikult on sellised raamatud ehk kusagil sügavamas südamesopis mõeldud just nimelt meestele. Aitamaks mõista naiste hingeelu ja saamaks teada, mida naine tegelikult mõt-leb. Ei, see on jälle klisˇee. Saamaks teada, mida naine mõtleb, aga sageli endalegi ei tunnista, või mida naine mõtleb, aga mille pärast tal on häbi iseendagi ees.

Eks me kõik taha ju tegelikult olla ideaalsed. Saada eluga hakkama mängleva kergusega, kasvatada oma lastest maailma parimad ja hoida maja alati kaunima kodu väärilises korras. Iseasi, kui hästi see välja tuleb. Aga sellest enamasti ei räägita. Sest kes tahab tunnistada, et on luuser ega saa asjadega hakkama tänapäeva mugavuste puhul, millest meie iidsed esiemad ei oleks julgenud isegi unistada.

Nii on lohutav lugeda, et kõik ei olegi ideaalsed. Veel enam: elada koos peategelasega läbi põrgulikke tundeid, mis valdavad inimest, kes mõistab, et on libastunud ja aega tagasi keerata ei saa, on piisavalt õõvastav, et pärast seda ei tahaks ise midagi sellist kogeda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare