Arvustus: Kelmid ja inimvihkajad loksutavad ühiskonda tardumusest lahti


Arvustus: Kelmid ja inimvihkajad loksutavad ühiskonda tardumusest lahti
Harri Rospu / Siim Vahur

Molière’i suvi on käes. Kaks klassiku suurteose põhjal valminud lavastust on Tallinnas juba valmis, kolmas Tartus varsti tulemas.

Theatrumis Lembit Petersoni lavastatud „Misantroop” ja Linnateatris Elmo Nüganeni lavastatud „Scapini kelmused” on oma sisult ja vormilt väga erinevad teosed. Ühine on  aga see, et mõlemad on suure klassiku hilised teosed, mille ta lõi küpses eas.

Petersonile pole see mitte esimene kord Molière’i tähtteost lavastada, kuid samal ajal võib nüüdset teostust avastuslikuks pidada. Enam kui kaks aastakümmet tagasi Noorsooteatris tehtud „Misantroop” oli nii nagu nüüdnegi ülev komöödia, kus elegantselt kõlas autori värss August Sanga kordumatus tõlkes. Seekordne tõlgendus on aga üllatav oma teravuses ja dialektikas, tuues välja näitemängu sisemise loogika ja vastuolud.

Ott Aardami kehastatud inimvihkajast aadlimees Alceste on oma kriitikas õige mees. Silmakirjalikkus, labasus ja tühisus, mida mees pilkab, see kõik on ümbritsevas elus olemas. Huvitav on aga see võõrandumine, kuidas Alceste oma kriitilisi pihtimusi välja laob – kohta, aega ja tooli valimata. Aardami Alceste on isegi väikest viisi psühhopaat, kelle jaoks sarjamine on saanud tarviduseks. Seesama teema on peidus ka Arsinoé karakteris, keda esitab Anneli Tuulik. Temagi kannab kibestumist ja pettumist määral, mis mõõdutunde ületab.

Teravalt koomiliselt, lausa klounaadi piiri peal on mängitud aadlimehed Acaste (Helvin Kaljula) ja Clitandre (Tarmo Song), kes koos Alceste’iga kauni elurõõmsa Célimène’i (Laura Peterson) südame pärast võistlevad.

Lavaka noored päris viit ei saa

Lavastuse tegelaste helgema poole peale jäävad Philinte (Marius Peterson) ja Éliante (Eva Eensaar), kes oma mõõdukuse ja inimliku mõistmisega on pandud vaataja poolehoidu võitma ja seda nad teevadki. Mõistev Philinte ongi rabedalt vihkavat Alceste’i tasakaalustav vastand. Lembit Petersoni lavastuses hakkab kõlama mõõdukust ja inimlikkust kuulutav moraalne seisukoht. Pahed ja nende äge hukkamõist satuvad siin teisele plaanile. Selline tõlgendus käib kokku vaimuka komöödiažanriga, kus on nii lauspila kui ka peenemat huumorit.

Proosas kirjutatud „Scapini kelmused” on „Misantroobist” labasemat sorti teos, kuid lavale toomiseks sugugi mitte lihtne materjal – Terentiuse ja commedia dell’arte traditsioonidele üles ehitatud tükk nõuab esitajatelt suurt meisterlikkust. Et tegu on lavakunstikooli diplomietendusega, siis on „Scapini kelmustega” hakkama saamine kinnitus peagi lõpetavate tudengite küpsusest. Päris viit aga nüüdsele lavastusele panna ei saa, sest mäng jääb alla omaaegsele lavastusele, mis sündis Rakvere teatris 1983. aastal, kui nimiosas oli Andrus Vaarik ja lavastajaks Madis Kalmet.

Vaarik mängis vana meest Scapini, mis on tüki loogika seisukohalt oluline. Tegu on nimelt skeemiga, kus vanad elukogenud teenrid aitavad armastuse küüsis vaevlevaid sinisilmseid noori. Märt ja Priit Pius ei mängi vanameest, kuid nende tegelaskujus on energiat, tahet ja pealehakkamist, mis koos kavaluse ja leidlikkusega käivitab nii intriigi kui ka lavastuse. Käivitab küll, aga kas ka juhib ja koos hoiab, pole päris selge. Lavastuse vorm on Scapini juhtrollist sõltumatu, siin on pretensioonikas kujundus ja uhke muusika.

Lavaauku ehitatud efektne tiik annab kahjuks vale vihje tegevuskoha suhtes – sagimist täis renessansiaegne linn vaatajate ette ei kerki. Tiiki kukkumise trikid on küll vaimukad ja pilkupüüdvad, kuid Molière’i tüki sisse neid sisuliselt traageldada ei õnnestunud.

„Scapini kelmuste” suureks plussiks on aga ühtlaselt tugev näitlejate ansambel, kellel jätkus ainest erinevate karakterite esitamiseks. Põhilises olid õnnestunud nii naljakate vanameeste, armunud paaride kui ka teenrite osatäitmised ning renessansiaja komöödia elurõõm, nooruse ja armastuse ülistamine sai vungi sisse.

Kaks eespool mainitud Molière’i lavastust pole Eestis aga praegu sugugi ainukesed. Vene teater mängib juba mõnda aega „Tartuffe’i” ja Vanemuine toob peagi välja „Ebahaige” suvelavastuse Aivar Tommingaga peaosas. Tunda on nõudlust vaimuka pila ja hoogsa huumori järele. Komöödiameister Molière seda ju pakub.

Molière

„Misantroop”

Theatrum

Lavastaja Lembit Peterson

Esietendus 4. juunil Kadrioru lossis

„Scapini kelmused”

Tallinna linnateater

Lavastaja Elmo Nüganen

Esietendus 18. juunil Linnateatri lavaaugus

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare