Jäin kõigepealt silmitsema maali “Teibi jäljed lõuendil”, mis esmapilgul paistis hiina “Muutuste raamatu” heksagrammistiku stiliseeringuna. Sellel maalil on samuti jooned ja joonte katkestused. Lähemal vaatamisel saab muidugi kohe selgeks, et siin ei ole pidev- ja katkendjoone vastandust, kuivõrd jooni on rohkem kui kahe erineva pikkusega.

Siis aga juba puhtalt visuaalselt sunnib ennast peale teine eristus: mitte kaht sorti joonte vahel (nagu heksagrammides), vaid joone ja joone puudumise või joone ja tausta vahel, olevate asjade (mida kehastavad mustad jooned) ja nende n-ö “põhja” vahel, millelt nad esile kerkivad (mida kehastab valge lõuend). See on muide täiesti kooskõlas “Muutuste raamatuga” ja üldse hiina peavoolu filosoofiaga: eristumatu või õigemini veel-nähtamatute eristustega taust ehk läbipõimunud segadik, väesolev lõimitus – mille pinnalt ja mille pinnal eenduvad, eristuvad välja kõik olendid. Kõige minimaalsemalt saab neid esindada kahevalentselt, mida kannavadki “Muutuste raamatu” kaks joont, pidev yang ja katkestusega yin joon.

Siin maalil aga on neid joonetüüpe rohkem. Selgemalt tuleb see välja selle teosega paari moodustavas maalis (ses mõttes, et on samas formaadis ja asetatud eelmisega vastakuti) “Glossolaalia”, kus on sama laiad, aga ühepikkused jooned – mida on kolme värvi. Valge, must ja hall. Esimese hooga seostus see mul Yang Xiong’i (53 eKr – 18 pKr) filosoofiaga, kes kirjutas sellise teose nagu “Suur Salasus” (Taixuan), kus ta “Muutuste raamatu” eeskujul loob täiesti oma süsteemi, milles pole mitte kuusjoonestikud, vaid nelijoonestikud ning kus pole mitte kaht tüüpi jooni, vaid kolm: pidev joon, ühe katkestusega ja kahe katkestusega. Ta seostab neid üleüldise kolmikjaotusega taevas-maa-inimene.

Ei usu, et Kiwa nüüd Yang Xiongi silmas pidas, aga võib-olla Yang Xiongi üldine mõttekäik aitab tuua ühe nüansi juurde. Kui kakssus kehastab üleüldise kättejõudmise või kujunemise kaht aspekti, yin’i ja yang’i, maad ja taevast, siis kolmas element annab nime nende vahekorrale enesele. “Inimene” pole midagi muud kui yin’i ja yang’i vahekord, taeva ja maa vahekord. Või täpsemini öeldes see, kes suudab seda vahekorda aktiivselt reguleerida, kättejõudmist suunata. Või veelgi täpsemalt öeldes see, kes suudab olla passiivne ning just nimelt jätta ennast ümbrusele peale surumata ning lasta kättejõudmisel loomulikul moel toimuda. Lasta nö taevastel vaevuaimatavatel väesolevatel algetel kuju võtta, vormuda, kätte jõuda individualiseeritud ja selgepiirilisteks asjadeks.

Sellega seostus taies “collected film stills”, mis katab tervet galeriiseina ja koosneb 9* 21 (=189) pildist (pildil). “Kolm” tuleb siin juba ka vormiliselt välja, kuivõrd nii 9 kui 21 on kolme korrutised, kolm on nende vähim ja ainus ühisnimetaja.

Mulle tundub, et tegemist pole siin dialektilise progresseerumisega, mis samuti võtab tüüpiliselt kolmetisi vorme, nö anekdootlikult tees-antitees-süntees, kus süntees saab järgmisel tasandil teesiks, jne. “Kolmas” on sel juhul aktiivne ja arendav. Kiwa teoses aga tundub “kolm” mulle passiivsena, mitteprogresseeruvana, mitte algusest edasiminekuna, vaid eel-alguse juurde naasmisena. Nö “kolmas” pole see, mille varal toimub akumuleerimine, tahtejõuline tegutsemine, vaid see, kes on nö “toimimata toimija”, kes laseb tegutseda juba olemasolevatel jõududel, mis kogunevad iseenesest, nii et kogu küsimus on nende jõudude suunamises, mitte tekitamises. Mitte inimene looduse kroonina ja tipuna, vaid inimene taevasmaa liigendina, reguleeriva tühikuna selle sees.

Piltidel on kujutatud stoppkaadreid filmidest. Need on esitatud mustvalgena ja kontrastsuse suurendamise teel stiliseerituna ning igas kaadris on ingliskeelsed subtiitrid. Pilte ühendab asjaolu, et kõikide kaadrite subtiitrites esineb sõna “nothing”.

“Nothing” on käibesõna, mis tähendab erinevates kontekstides “eimiski”, “mitte midagi”, “eimidagi” jne. See sõna jääb harilikult taustale ja märkamatuks: “mittemiski” kui kõikide “miskite” määre, mis õlitab elu, aga mida me ei näe. Vahel aga justkui sõnab ta tausta ennast. Sedasama väesolevat läbistuvat segadikku, kust kõik asjad välja eristatakse. See sõnamine on paradoksaalne, sest sõnades me justkui viitaksime “millelegi”, aga eimiski justnimelt on “mitte-miski”.

Euroopalikus traditsioonis on mittemiskit, eimiskit esitatud väga varajasest ajast peale negatiivsena. Parmenides ütles, et eimiskit ei ole ja seda ei tohi mõelda, ja see jäi Euroopa mõtlemise ja retoorika alustalaks. Hiina peavoolu mõtlemises seevastu on eimiski (wu) või tühjus (xu; kong) midagi positiivset. See on see sulanduv allikas, kust kõik pärit on. Mitte homogeenne, eristusteta vaakum, vaid tiine-tummine allikas (ja tänapäeval me teame, et isegi füüsikalises mõttes vaakumil on energia). See “mittemiski”, mida neis kaadrites korratakse (ja ülalt neljandas reas olevates kaadrites ongi üksainus sõna: “Nothing”; ja lõpus viimasel pildil: “And nothing”), ilmneb justkui kogu inim-olemise taustana, põhjatu põhjana, põhjatuse-põhjana.

Kui teoseid vaadata sellises järjekorras nagu ma neid uurisin ja nagu ma siin kirjeldan (konstrueerides üht lugu), siis siin kolmandas teoses on samuti must-valge (st. kaadrid on mustvalged) nagu esimeses taieses, aga teisest teosest tuli juurde inimene kui taevasmaa vahendaja, mis siin saab kuju ja sõna. Kui esimeses teoses tuleb välja kõige üldisem kättejõudmise skeem valge väesolu ja mustatriipsete käesolu-joontena, siis kolmandas teoses kordub see struktuur inimese kui kättejõudmise vahendaja enda sees, keele sees, kus üks sõna, “nothing”, “mittemiski”, justkui toob esile esiletoomise tausta, kättejõudmise-vahendamise enese tausta – mis nö kõlab kokku üleüldise tausta enesega. Keeleline väesolu on osa üleüldisest meelelisest väesolust. Keel on see, mis võimaldab inimesel vahendada. Aga vaikus, vakatus, keeletühistus, “mittemiski” on see, mis võimaldab keelel enesel toimida.

Sellele liitub rõdu peale üles seatud heliinstallatsioon, mis omal moel justkui annab kõla vaikusele või helilisele väesolule selles mõttes, et siin on ainult eolised helid, mis ei taha kuju omandada, muutuda meloodiakäikudeks, muusikaks, sõnadeks, vaid jätkuvalt jäävad nö eelpoole muusikalisi vorme. Ning kõigele eelnevale liitub ka rõdu peal olev teine teos “unfinished”, mis kujutab portreefotot, mille allalaadimine on jäänud pooleli, toppama, nii et me näeme ainult pea ülemist osa. Ka siin jäädakse pidama enne kuju omandamist. See on peatus mõlemas mõttes, ja võib-olla isegi rohkemas kui kahes mõttes. Siin tekitab peatuse tõrge tehnilises protsessis.

Viivitust kättejõudmisprotsessis on Kiwa muidu esile toonud ka selle võttega, et on teinud laias mõttes keeleliste sümbolite kujul nähtavaks info, mida muidu esitatakse meile foto kujul (neid töid üleval ei ole, aga neid on näitusega samaaegselt esitletavas kataloogis – kust muide leiab Anders Härmi ja Hanno Soansi kirjutatud kena ülevaate Kiwa loomingust). Tehniline aparaat suudaks esitada neid sümboleid ka pildiliselt, aga ilma selleta jääb meil üle vaid lugeda “foto” pealkirja ja aimata pilti. See toob välja asjaolu, et nii foto kui pealkiri on mõlemad võimaldatud sarnaste protsesside poolt, mida võiks nimetada kõige üldisemas mõttes keeleliseks vahendamiseks. Sellise vahendamise ja inimese enese põhjatuks põhjaks on “mittemiski”, mitte-keel, puhas väesolu.

Kui rõdult alla tulla, siis alumisel tasapinnal oli veel üks teos, näituse nimitaies “enter the untitled”. See kujutab plahvatust sirmi või seina taga. Väesolu ongi plahvatus, millest meieni jõuavad sädemed, tuleleegid, vee ja vere ojad – igasugused nähtused, efektid, olendid kui kättejõudmise produktid. See Sündmus jääb aga sõnamatuks, nimetamatuks, sildistamatuks, pealkirjata. Me saame sellesse siseneda transformeerudes. Nimetamatusse sisenedes astume muunduse-kambrisse.


Isikunäitus

Kiwa
“enter the untitled”
Galeriis Vaal
Avatud 4. maini