Arvustus: Koputaja laulupeorõõm kustus KGB urkas
Tänase päeva seisukohalt õigeid inimesi selles tükis laval polegi. Kaabakate pundi kokkukogumiseks on autor loonud raami – ühe küla koputajad saavad 1975. aasta laulupeo ajal ühes KGB salakorteris kokku oma ülemusega.
Et tegu on pahede küüsis olevate kaabakate ja kelmidega, on žanriks komöödia – et pahesid naeru abil piitsutada. Salakorteris on kaetud laud söökide-jookidega, millel hea maitsta lastakse. Kõva mehe olekuga Kaival (Arvo Raimo) viskab nalja viinakuradi küüsis vaevleva Pruntsi (Margus Vaher) üle, kelle värisevad käed ei luba märjukest pitsi valada.
Tüki pikk ekspositsioon üllatab järjest uute koputajatega, kes lavale sammuvad. Näitemäng on täis pöördeid, kus uus tegelane toob uue võimu. Tõsiseks konfliktiks läheb Mahta Kaivali (Luule Komissarov) tulekuga ja olukorda selgitab omakorda koputajate karjase alampolkovnik Ljubomirtsevi (Andres Lepik) ilmumine.
Keeruline materjal tõrgub
Jaan Kruusvalli näitemäng järgib ühelt poolt selgelt komöödia reegleid, võimendades karaktereid ja olukordi, teisest küljest aga koorub „Salaste laulupeo” seltskond lahti verises minevikus, kus sõja- ja sõjajärgsetel aastatel rasketest ohvritest puudust polnud. Koomilise vormi ja traagilise sisu ühendust laval päris loomulikul moel ei teki, veidike on seda ja veidike teist. Näitlejatöödestki on näha, et materjal on keeruline ja tõrgub. Kui esimene vaatus ei suuda kogu aeg lavalist pinget hoida, siis teine vaatus on hoogne ja sündmusterohke. Näitemängu lõpuotsa puändid mängitakse välja suure hooga. Võimukas polkovnik Tolstoi (Allan Noormets), kes platsi puhtaks pühib, on esitatud bravuurikalt ja värvikalt. Siia otsa jagub veel üks pööre seoses riukaliku meresõidukapteni Eeliotiga (Meelis Rämmeld). Ja ometi jääb ka lõpuotsas koomilise ja traagilise süntees rollilahendustes poolikuks. Kruusvalli dramaturgiale vastav mängulaad jääb saavutamata. Elus mittetõepärased sündmused ja inimesed on nii realistlikult esil, et kunstitõde päris õige ei paista.
Kruusvalli „Salaste laulupeo” lavalejõudmine enam kui viisteist aastat pärast selle kirjutamist on justkui vana võla tasumine. Tegemist on näitemänguga, kus tuleb jutuks maa ja rahva saatus, ning Peeter Tammearu paneb oma lavastusega punkti triloogiale, mille eelmised osad on „Pilvede värvid” ja „Vaikuse vallamaja”. Et tükk sahtlis nii pikalt ootama pidi, on osalt seletatav selle endaga: „Salaste laulupidu” on keeruline nagu eestlaste ajalugu. Lisaks pole selle aines just väga meeldiv – kes see ikka tahab meenutada, et meie kõrval oli küllaga neid, kes kaasinimeste peale keelt kandsid. Nüüd on siis sellest valehäbist üle saadud ja tõde vaagima asutud.
Ajalugu on huvitav just oma vastuolude poolest ning need tulevad lavale muuhulgas ka akna tagant kostva laulupeomuusika kaudu, kõlab tuntud rahvuslikke ja vähem rahvuslikke viise. Ajareis aastasse 1975 õnnestub Ugala teatril päris huvitaval moel, nii et järelemõtlemist pakub uus lavastus küllaga.
„Salaste laulupidu”
Autor: Jaan Kruusvall
Lavastaja: Peeter Tammearu
Osades: Margus Vaher, Arvo Raimo, Aarne Soro, Peeter Jürgens, Arvi Mägi, Meelis Rämmeld, Luule Komissarov, Andres Lepik, Allan Noormets jt
Esietendus 16. aprillil Ugalas
