Esindatud on ka sellised tuntud nimed nagu Édouard Vuillard, Albert Marquet ja Raoul Dufy. Tõsi, välja pole pandud nende kunstnike kõige tuntumaid töid, kuid saame aimu, kuidas prantsuse kunst väljus sammhaaval akademismist. Mindi maalima otse natuurist ja otsiti maastikke, kus olid erilised pinnavormid, valgusepeegeldused ja õhuvirvendused.

Normandia oli üks kohti, mis kunstnikke meelitas. Teatmeteostes iseloomustatakse Normandiat kui ajaloolist piirkonda Põhja-Prantsusmaal Seine’i alamjooksul. Pinnamood on künklik, kliima pehmelt mereline, maastikku ilmestavad hekid, nn bokaažmaastikud. Teine piirkond, kus tegutseti, oli loodes asuv Bretagne, kus Pont-Avenis tekkis Paul Gauguini eestvedamisel väike kunstnikekoloonia. Hiljem kolisid impressionistid rohkem Lõuna-Prantsusmaale, kus päike oli kõrgemal, värvid erksamad ja varjud teravamad.

Olen mõelnud, miks eesti impressionism tundub enamasti hall ja porine. Kõik taandub ikkagi kliimale. Kui kunstnik lähtub loodusest, siis meie loodus ongi selline. Midagi rõõmsamat leidub Konrad Mäe maastikes, tema eelistas suviseid Lõuna-Eesti maastikke, kus ka pinnareljeef on vaheldusrikkam. Ka Normandia kunstnike näitusel on sellised sektsioonid nagu „Mererannad, suvituskohad”, „Piki Seine’i kaldaid” ja „Normandia sisemaa”. Olenevalt motiivist on erinev ka maalide värvi- ja valgusekäsitlus.

„Väikesed normandlased”

Kuid midagi metafüüsilist nendes Normandia maastikes on. Kes oskaks seda paremini sõnastada kui Lille’i kunstimuuseumi peakonservaator Alain Tapié: „Kunstiajaloolaste uuritud Normandia taga peitub läbitungimatu ja tõsine Normandia, salajased ja vähetuntud maastikud, kuigi ka need on olnud võimsa kunstilise eneseväljenduse inspireerijaiks. Pinnase, tuule, mere ja udu loodud looduslikel mikrokosmostel on füüsiline isikupära, mis inspireeris maalijat veel enne seda, kui tollel tuli pähe maastikuga seoses mõnd lugu jutustama hakata.”

Tapié tunnistab, et nende kollektsioon pole veel täiuslik, et tuleb jätkata Alexandre Duborg’i, Antoine Guillemet’, Frank Boggsi, Victor Vignoni ja ka tundmatute meistrite tööde otsinguid. Kuid arvan, et muuseum on teinud tänuväärt tööd. Sellelgi näitusel võib keegi nina kirtsutada, nagu Tapié on kogenud, et väljas pole teab mis suuri nimesid ja maalide formaat on väike. Kuid mõnes mõttes ongi väljapanek postmodernistlik. Modernism tähtsustas suuri nimesid, kelle paarist maalist tehti moodsa kunsti ajaloo ikoonid. Sellel näitusel tõdeme, et ka meile tundmatute „väikeste normandlaste” (võrdle terminiga „väikesed hollandlased”) kunstiline kvaliteet pole põrmugi väiksem kui suurtel.