Arvustus: Kurbusest vabanemine surma teel
Lagarce’i autofiktsiooni kuuluv tükk „Üsna maailma lõpus” käsitleb üht patoloogiliselt õnnetut tegelast, kes on oma veendumusega teistele pereliikmetele alaväärsuskomplekse tekitanud. 34-aastane Louis (Priit Võigemast) pole oma peret näinud väga pikka aega ning on kostitanud neid seni vaid postkaardil saadetud repliikidega stiilis „Mul läheb kenasti ja ma loodan, et teil samuti.”. Ta on ammu aega tagasi lahkunud, jättes sellega maha pere, kes pole pärast seda suutnud korralikult edasi liikuda.
Hiilgavad naistegelased
Nüüd, kui ta tagasi on, on alguses muidugi lihtsam rääkida kõigest muust kui olulisest. Selles osas hiilgavad näidendi naistegelased, näitlejatepoolelt ema osatäitja Anu Lamp. Kuid nagu sellistele draamadele kohane, tekitab ühte tuppa või majja kogunenud suhtedraama osaliste vaheline pinge üks hetk väikese plahvatuse ning jõujooned muutuvad selgemaks, põhjused ja tagamaad tulevad esiplaanile ning tõde lagedale. Peaaegu.
Kuid Lagarce pole selles osas päris traditsiooniline näitekirjanik. Esiteks on tema tegelaste räägitu läbi põimunud ka nende mõtetest, see ei jookse selgelt nagu kirjandus, vaid emotsionaalselt ja segaselt nagu elu. Teiseks aga on Lagarce’i põhjus-tagajärg-seoste välja toomised vaid markeeringud sellest, et midagi juhtus, mis tegelased sellise olukorrani toonud on. Kuid sügavamalt meid neile ei paljastata. Ja see ei ole ka mingi põnevuse tekitamise võte.
Louis lahkus, kuid mis teda selleks lõplikult ajendas? Tema vend Antoine (Indrek Ojari) tunneb end selles ja kõiges sellega seotus süüdi, kuid kes teda selles veenduma on pannud? Miks hakkas Louis endale sisestama, et teda ei armastata? Publikul jääb vaid üle uskuda, et inimene ei vaja alati põhjust, et veenduda enda uitmõtetes ning need kinnisideedeks muuta, millest enam end distantseerida pole võimalik.
Tegelikult on lavastusel veel hulganisti erinevaid tahke, millele keskenduda, olgu siis tegelaste kohatus lisada enda ja teiste jutule pisikesi avameelseid kommentaare, üdini usutav perekondlik düsfunktsionaalne dünaamika või Priit Võigemasti näitlejatöö nendel pikkadel hetkedel, kui ta on vait, justkui kuulab teist, naeratab korra, või hoopis nendel sisemonoloogide hetkedel, kui ta tundub olevat korraga rollis sees ja ta ise.
Jean-Luc Lagarce
„Üsna maailma lõpus”
Lavastaja: Uku Uusberg
Kunstnik: Iir Hermeliin
Osades: Priit Võigemast, Anu Lamp, Indrek Ojari, Külli Teetamm, Sandra Uusberg
Esietendus 18. septembril 2010 Tallinna Linnateatri väikeses saalis
