Igal juhul on „Serge Gainsbourg – huligaani armastus” ülevaatlik, siin on käsitletud olulised pidepunktid mehe eluloos. Selgeks saavad tema päritolu, tegevus, looming, naised, pahed, lapsed. Ent selles põhjalikkuses peitub oma puudus – film kipub laiali valguma.

Jääb arusaamatuks, mida peavad tegijad teose keskseks teljeks. Milline konflikt on peamine?

Juudiks olemise valu tuleb välja filmi algusotsas, kus luuakse pilt noorukesest Gainsbourgist, kes elab üle natside okupatsiooniaja Prantsusmaal. Ent see pole sugugi veel kõik. Eric Elmosnino mängitud peategelasel on suured kõrvad, kongus nina – ühesõnaga on tegu näoga, mis tuttav juute kujutavatelt karikatuuridelt. Päriselus oli Gainsbourg vaata et veel koledam. See välimuse needus käib filmis maskiga mehe näol peategelase kõrval pidevalt kaasas. Teema on tõsine, ent oleks veenvam, kui film oleks tehtud ilma maskiga mehe kujundita, mis lihtsustavalt näpuga osutab.

Gainsbourgi välimus ei seganud tal aga murdmast kenasid naisi, keda film järjestikku esitleb, tuues sisse loo Brigitte Bardot’ga (Laetitia Casta) ja kajastades kooselu Jane Birkiniga (Lucy Gordon). Film näitab põnevalt, kuidas laululoomingu abil võidab juudilikult nurgeline Serge südamed, tõestades järjekordselt, et mehed armastavad silmade ja naised kõrvadega.

Joann Sfari lavastus suhtub Gainsbourgi isikusse heatahtliku leebusega.

Liiga leebe lavastaja

Arvestades, et poplaulja näol oli tegemist jõhkra provokaatoriga, kelle elukombed ei mahtunud raamidesse, on ta filmi jõudnud väga ilustatud kujul. Päris-Gainsbourg oli mees, kes tekitas kuulajates-vaatajates sagedasti piinlikkust, sest ei tahtnudki raamidesse mahtuda. Et aga filmi-Gainsbourg on kujutatud ilma teravate nurkadeta, vahetub üks iludus sujuvalt teisega kuidagi ebadramaatiliselt, justkui oleks kogu häda nende kaunite naiste tujudes. Asi nagu polekski muusikageeniuses, kes nägi harva kainet päeva, lasi kuuldavale, mis sülg suhu tõi, ja kelle trumbiks oli kopsakas pangakonto, mida toitis ta muusika menu.

Seega on film Gainsbourgist ülevaatlik, aga mitte piisavalt aus. Natuke kriitilisem peakangelase vaatlus oleks filmile kasuks tulnud.

Eesti versioonis sai film alapealkirja, mis nimetab peategelast huligaaniks. Huligaan on väike pätt. Gainsbourg oli provokaator ja mässaja. Aga filmis see väga selgelt välja mängitud ei ole. Kahjuks.

Eluloodraama

„Serge Gainsbourg –

huligaani armastus“

•• Prantsusmaa 2010

•• Režissöör: Joann Sfar

•• Osades: Eric Elmosnino, Lucy Gordon, Laetitia Casta, Doug Jones, Anna Mouglalis

•• Tallinna kinos Artis