Arvustus: Laulu- ja tantsupidu – parim ravi kauboikapitalismi vastu
Ta on turismi-atraktsioon või vanatädi juubel, kuhu tuleb iga viie aasta tagant kokku terve suguvõsa. Ta on iga kord turvatunnet tekitavalt sama, tõsi, iga kord kerge otsitud uudsuse varjundiga. Laulupeo ettevalmistamine annab tööd muusikaõpetajatele. Laulu- ja tantsupittu on nimelt võimalik ära peita väga palju haridust.
Meie õppekava on väga individualistlik, nõuab palju tööd üksinda, tekitab kunstliku võistlusmomendi ning alluva ja ülemuse vastandumise. Laulu- ja tantsuringid on üles ehitatud teisiti: nad on vabatahtlikud, seal ei panda hindeid ja rõhk on koostööl. Kui üks laulja või tantsija oma partiid väga hästi teab, ei saa ta seda esitada omas tempos, välja paistes või kostes. See on kõige olulisem ühiskonna ehitamise õppetund, mida haridussüsteem võib anda: luua tingimused, kus saavad kokku linna- ja maanoored ning klassikaaslasedki suhtlevad uues situatsioonis. Kõik magavad kõrvuti koolimaja põrandal, ükskõik, millisest kodust keegi pärit on. Kui seda kogemust noorelt ei teki, on hiljem väga raske tajuda ühe maa elanike erinevaid ootusi riigikorraldamisele ja kerge tekkima mõte anda päkkadele valu lääne poole. Sellele teemale rõhusid ka laulude vahele loetud repliigid.
Kooris laulda on lihtne. Kõik on noodis kirjas ja dirigent näitab, millal pihta hakata. Imetlust tekitab hoopis, kuidas teab üks neljanda klassi poiss suurel väljakul tuhandete teiste laste vahel, kus on tema koht ja kuidas leida teisest väravast jooksnud partner, kui talv läbi on harjutatud kümnekesi rahvamajas.
Kõik koos põrandal
Laulu- ja tantsupidu on huvitav fenomen selles mõttes, et ta lõikab kasu kommunismiehitamise vaimus loodud huvihariduse võrgustikust, propageerib eurooplaste kombel kunsti oma lõbuks tegemist ning samal ajal korraldatakse seda kõige kõrgemal riiklikul tasemel. Seepärast ei maksa selle üle muusikakriitikuna eriti sõna võttagi – pole üldse see koht. Eesmärk on just, et noored oma tavaliste, „ülearetamata” häälte ja kehadega saaksid programmiga toime ning püsiksid sedaviisi oma rahvapärimusega mingis kontaktis. Suur osa laulu- ja tantsupeo eeskavast on pärimusest tegelikult kaunis kaugel. Seda toredam on, et seekord mängis omad lood ka rahvamuusikaorkester. Selle taga on ilmselgelt Viljandi pärimusmuusika festival koos külgnevate asutustega: August Pulsti õpistu on lühikese ajaga kummutamas muusikakoolide kergelt häbenevat suhtumist rahvamuusikasse. On ju uljalt reinlenderit saagiv noor viiuldaja palju kenam kuulata kui sama hea tehnikaga vaevatud Mozarti-krigistaja. Mis on lapsele lõppeks arendavam
Üks, mida saame taotleda, on, et need, kes laulupeo toimkonnast tõesti professionaalid on ja kava kokkupanemise eest vastutavad, kompromisse tegema ei peaks. Eriti puudutab see tantsupeo muusikalist osa: et kompositsioon ei oleks kokkuklopsitud ega seaded süldilikud. Laulu- ja tantsupeo stiil on midagi spetsiifilist: nagu Eurovision, mis seisab suuresti lahus muusikas tegelikult toimuvast. Aga kuna rahvusringhääling mõlemat näitab ja nad annavad avalikus elus tooni, peaks nende ebaisikuliste stiilide sees püüdma siiski hoida kvaliteeti ja isikupära, mitte vabastama neid sündmusi igasugusest kriitikast. Eklektilisus ja laialivalguvus on möödapääsmatud – ühele sündmusele on pandud nii palju üksteisega põrkuvaid ootusi. Laulupidu võimaldab nähtavale tõsta aastakümnete jooksul kirjutatud tõsiseltvõetavat koorilaulupärandit, ja uudisloomingu sinna hulka sobitamine on peen töö, et tulemus ühtlane saaks. Suur osa ajast oli siiski kuulda, et rakendatud oli meie parimaid jõude, terveid dünastiaid heli- ja tantsuloojaid, arranžeerijaid ja koorijuhte, kes aastate jooksul on tundma õppinud nii nõudlikku kooslust nagu paarkümmend tuhat lauljat soolopillidega, vabas õhus ja võimendatud.
