Arvustus: Lavaka lõpetajate pink on pikk
Teatriõhtu „Pikk pink” avab Mait Jooritsa no-teatrist inspireeritud tükk „Kantani padi”, mis on lähtunud pigem põnevatest kujunditest ja välisest vormist kui sisust. Väliste nippide kogumist ei saa kuidagi pahaks panna – koreograafia, millele ei saa midagi ette heita, on ilus vaadata ja varjudemängki kütkestav. Joorits on endale kõrge eesmärgi seadnud ja kui ainult sellest lähtuda, siis jääb midagi puudu, visuaalselt aga on kõik justkui paigas.
Ülejäänud lühitükid jagunevad klassika ja absurdi vahel. Kristjan Üksküla lavastatud Tšehhovi „Jääger” ja „Albioni tütar” keskenduvad huviäratavatele tegelastele ning armastuse ja vihkamise skaalal nihkes olevatele tunnetele, millest esimene lühitükk on teisest selgelt üle.
Roland Laosi „Genees ja katastroof” aga viib publiku märkamatult Hitleri sünni juurde, kus segunevad traagiline olevik ja etteaimatav katastroofiline tulevik, mida on vürtsitatud väljapeetud koomikaga.
Absurdi ja klassikat
Hendrik Toompere juunior otsustas ümber kirjutada armastatud lasteloo karupoeg Puhhist, mille tegelased on paigutatud kodutute varjupaika. Alguses väga nauditav absurdihuumor hakkab aga kohati venima ja mõned osad võinuks autor kriitilisema pilguga üle vaadata.
Kerttu Moppeli kergelt Arvo Valtoni novellile toetuvas tükis „Leib!” kulgeb peategelane, kellele müüdi poes leiva pähe pomm, läbi erisuguste kummaliste situatsioonide, kus ta püüab „leivast” lahti saada. Taas kord liigub lugu kaunilt läbi naljakate ja leidlikke olukordade, kuid ka absurd peab olema põhjendatud ning iga märk ja sümbol kaalutud.
„Pikk pink”
Etendused Hobuveskis
Sel aastal
3., 5., 7., 8., 10. detsembril kl 19
