Arvustus: Mägede poegade „Macbeth” rõhub naistele
Gruusia teater ja selle Shakespeare’i-lembus pole laias ilmas tundmatud. Paljud mäletavad triumfi kolm aastakümmet tagasi, kui Ramaz Tšikvadze Robert Sturua lavastatud „Richard Kolmandas” Gia Kantšeli muusika järgi tantsis, muutudes Napoleonist il duce’ks ja Staliniks. Türannide lugu oli võimas.
Gruusia teatri uus täht David Doiašvili on andekas ja isikupärane, kuid eks ole temagi sellesama teatrikultuuri esindaja ja seosed Sturua Shakespeare’i lavastustega täiesti olemas. „Macbeth” on musikaalne ja plastiline.
Helilooja Nikoloz Memaniš-vili kirjutatud muusika paneb lavastuse elama ja see on kaugelt enam kui meeleolu loomine. Muusikaga haakuvad näitlejate liikumises tekkivad kujundid.
Doiašvili lavastust vaadates meenub kohe 19. sajandi romantiline traditsioon. (Mõned vaba voliga tehtud tõlked kandsid koguni pealkirja „Leedi Macbeth”. Muuseas, ka Verdi on ju Leedi Macbethi tähtsust tublisti upitanud.) Thbilisist siia toodud Thornike Gogritšiani mängitud Macbeth ei ole mingi tossike, kuid ikkagi suunab teda naise taganttõukamine ja õhutamine.
Samal ajal ei ole „Macbethi” naisterollide esiletoomine sugugi vana tolmuse romantismi seljas sõitmine. Pigem haakub tükk tänapäevaga ja paneb mõtlema moodsatele naistele, kes oma mehe karjääri eest hea seisavad. Leedi Macbeth on naine, kelles on glamuuri ja võlu. Ja ka nõiad pole Doiašvili „Macbethis” mingid romantilised kurjad konksninad, pigem noorikud, kes tegelevad tänapäevale omase okultismiga. Sellised võluvad tantsivad nõiad.
Moodsa elu hingust oli Doiaš-vili lavastuses küllaga ja see pani mõtlema selle peale, kuidas Shakespeare’i tükk teravast võimu-võitlusest mõjub tänapäeva Gruusias. Ja kuigi siinmail on teadmised Gruusia poliitikaelust pinnapealsed, on meieni siiski jõudnud teateid tormilistest meeleavaldustest. Kas ja kuidas Doiašvili „Macbeth” kodus publikuga kõneleb, on raske ette kujutada, kuid teatavaid ärevuse märke sai lavastusest kogeda ka Eestis antud etendust vaadates.
Lavastuse sõnumi poliitilisust ei maksa siiski üle tähtsustada. Doiašvili „Macbeth” on eelkõige vallatu kunstiteos, vaataja viib hämmingusse lavastuse loojate lennukas fantaasia.
Muidugi kasutatakse ka siin teatrites moehaigusena levivat videot, mida rakendatakse andekalt ja uudselt. Näitlejad hõivavad kogu lavaruumi. Kogu aeg midagi tõuseb ja langeb, näitlejad lendavad laval üles-alla. Ja see pole pelgalt nipitamine, vaid ikkagi seesama Shakespeare’i ajalooline draama, mis räägib sellest, kuidas auahne mees rühib kuningaks, et seejärel langeda.
Ülikond segas
Kui millegi kallal norida, siis on need kostüümid. Kõik mehed olid riietatud mustadesse ülikondadesse, just nagu maffiarahvas. Häda on selles, et kos-tüümide ühelaadsus ei aidanud eriti kaasa karakterite loomisele. Vähe sellest, kohati muutus isegi raskeks tegevust jälgida, kuna mehed olid nii ühtemoodi riides ja oli tegemist, et tuvastada, kes on kes.
Vaso Abašidze teatri trupp on täiesti isesorti. Näitlejad on plastiliselt väljendusrikkad ja haruldaselt musikaalsed. Pole ka ime, sest see trupp on saanud jagu muusikalidest. Väga hea on ka näitlejate teksti edastamine ja karakteriloome. Laval on mägede pojad, on nad siis Šotimaa nõlvadelt või Kaukasuse kaljudelt, kuid mägine teravus on laval tuntav.
Külalisetendus „Macbeth”
William Shakespeare
Lavastaja: David Doiašvili
Thbilisi Vaso Abašidze riiklik muusika- ja draamateater
Eesti Draamateatri suurel laval 28. mail
