Arvustus: Maksis vähe, aga tähendab oi kui palju
„Kuninga kõne” purustab müüdi lihtsustatud progressiideest, mille järgi elavad Buckinghami lossis museaalsed topised, kes on ajale jalgu jäänud.
Oma nelja Oscariga on „Kuninga kõne” ilmselgelt tegija, sest kõik neli on ülitähtsad kategooriad: parim film, parim mees-näitleja, parim lavastaja ja parim stsenaarium. Saamata jäi hulk Oscareid, mis seotud välise küljega: dekoratsioonid, kostüüm ja muu selline.
Tõepoolest, kui mõelda, et „Kuninga kõne” on samal ajal ka ajalooline kostüümidraama, siis on kümme miljonit naela parasjagu nii palju, et teha hädavajalik. Film ei liialda ajalooliste vaadetega. Meeldejäävaks stseeniks on udus tänav, mis on tegelikult säästulahendus. Sellise efektiivsuse hindamiseni pole Hollywood veel jõudnud.
„Kuninga kõne” vaatajate hulk küünib miljonitesse. Mitte ainult kodusel Albionil, vaid ka näiteks Prantsusmaal on vaatajaid ligi poolteist miljonit. Film on teinud soliidse kassa Ameerikas, sugugi halvasti ei lähe „Kuninga kõnel” Eestis – siin on teos edetabelites püsinud linastumise algusest tänaseni.
„Kuninga kõne” on vaimukas, siin on veidike inglise huumorit, veidi glamuuri, nii et oma meelelahutuslik osis on teoses kindlasti olemas. Ent põhilises räägib film ajaloost ja poliitikast, see tähendab, mitte just „seksikatel” teemadel. Ja ometi suudab film vaataja üles kütta, vallandab tema emotsioonid ja paneb ta kaasa elama kuningas George VI tipphetkele, kui too kuulutab oma kõnes Natsi-Saksamaale sõja. Kuigi filmis sõda ei näidata, võib selle ometi liigitada ka patriootiliste sõjafilmide hulka. Sest peategelane peab maha võitluse oma puudustega ja võidab need raskes heitluses.
Iga film saab olla suur eelkõige oma ajas. Praegune aeg on rahutu ja ettearvamatu. Brittide poolt vaadates on põhjust mureks küllaga. Sõjapidamine Iraagis ja Afganistanis ei lähe nii, nagu oodatakse. Kodukamaralgi on lood segased, osa Londonis elavat seltskonda ootab tõsimeeli, millal seal kehtestatakse šariaadiseadus. Tõmbetuuled panevad identiteedi kõikuma ja „Kuninga kõne” pole esimene juhtum, kui endale õigustust otsitakse minevikust.
Mis siin salata, kuningas George VI-ga seotud ajalooepisoodid, millest filmis juttu, räägivad väärtustepõhisest suhtumisest ja põhimõtetest. Meie idanaabrit aitab end suurena näha Natsi-Saksamaa üle saavutatud võit. Mis siis veel rääkida brittidest, kes julgesid Poola vabaduse nimel kuulutada sõja kurjuse impeeriumile ajal, mil Stalini sõjamasin alles tarnis sellele impeeriumile strateegilist toorainet.
„Kuninga kõne” väärtuspõhised hoiakud on üldinimlikult mõistetavad. Olgu pealegi peategelaseks sinivereline härrasmees, Colin Firth mängib kuningas George’i rolli nii, et vaataja saab kaasa elada tema surelikule võitlusele. Stsenaarium ehitab üles suure draama sellisest lihtsast asjast nagu rääkimine.
Kuninga roll pole juba stsenaariumis, enne Firthi kätte sattumist, sugugi kuiv, vaid selline, millist kohtab näiteks Shakespeare’i ajalookroonikates. On huumorit, vihastamist, meeleheidet. Shakespeare’i sinivereliste rollide peal kasvanud inglise näitleja saab hakkama ka moodsamate kuningate ja nende draamadega, tõestab Colin Firth.
Inimlik kangelane
Colin Firth on seda tüüpi klassikalise kooli esindaja, kelle töös on nähtavad väikesed nüansid, eri tasanditel avanev tõde. Ta ei ilusta George VI ülearu, Firthi esituses pole kuningas mingi vaimugeenius, vaid inimene, kes näeb oma arengu ülima tipuna mereväeohvitseri karjääri. Aga lisaks sellele on temas kohusetunnet ja vaprust, mis sunnivad teda tegema suuri pingutusi, kui saatus seda nõuab.
„Kuninga kõne” esindab koos nelja aasta taguse võiduka „Kuningannaga” omamoodi võidukäiku, mida teeb Briti rojalism filmikunstis. Kumbki lugu on üle tühipaljast glamuurist. Kumbki film purustab müüdi lihtsustatud progressiideest, mille järgi elavad Buckinghami lossis museaalsed topised, kes on ajale ja sündmustele jalgu jäänud. Kumbki film räägib sellest, et väljamõeldud teooriatest tähtsam on inimene ja tema otsused, kui ajalugu seab tema õlule raske koorma.
Oscari võitjad
Parim film:
„Kuninga kõne”
Lavastaja:
Tom Hooper, „Kuninga kõne”
Meesnäitleja:
Colin Firth, „Kuninga kõne”
Meeskõrvalosa
Christian Bale, „Võitleja”
Naisnäitleja:
Natalie Portman, „Must luik”
Naiskõrvalosa:
Melissa Leo, „Võitleja”
Võõrkeelne film:
„Taevariik” (Susanne Bier, Taani)
Lühianima:
„The Lost Thing” (Shaun Tan, Andrew Ruhemann)
Animafilm:
„Lelulugu 3” (Lee Unkrich)
Lühifilm:
„God of Love” (Luke Matheny)
Dokumentaal:
„Inside Job” (Charles Ferguson, Audrey Marrs)
Lühidokumentaal:
„Strangers No More” (Karen Goodman, Kirk Simon)
Mugandatud stsenaarium:
Aaron Sorkin, „Sotsiaalvõrgustik”
Originaalstsenaarium:
David Seidler, „Kuninga kõne”
Filmimuusika:
Trent Reznor, Atticus Ross,
„Sotsiaalvõrgustik”
Filmilaul:
Randy Newman, „We Belong Together” („Lelulugu 3”)
Eriefektid:
„Algus”
Kunstnikutöö:
„Alice Imedemaal”
Operaator:
Wally Pfister, „Algus”
Montaaž:
„Sotsiaalvõrgustik”
Kostüümid:
„Alice Imedemaal”
Jumestus:
„The Wolfman”
Heli: „Algus”
Helimontaaž: „Algus”
Tanel Toom: teen seda, mida armastan
Enne Oscari-galat ütles lühifilmiga „Pihtimus” tudengi-Oscari võitnud režissöör, et hoiab pöialt „Kuninga kõnele”, „Võitlejale” ja „Sotsiaalvõrgustikule”.
•• Kui suur au Oscarile kandideerimine teie jaoks tänase seisuga on? Kas kasulike kontaktide hulk on mitmekordistunud?
Loomulikult oleks tore kuldmehike koju viia, kuid see ei ole praegu minu jaoks kõige tähtsam. Tähtis on see, et ma siin olen, ja kui Oscar tulema peab, küll ta siis tuleb. Kui ei, siis tuleb äkki kunagi hiljem. Kontaktide hulk kipub inimestel mitmekordistuma siis, kui elus midagi ootamatult hästi läheb. Kui kasulikud need on, näitab aeg.
•• Üks teie tegemisjärgus film valmib Eestis, teine Suurbritannias. Kas teie karjääriootused sihivad Hollywoodi poole või jääksite pigem Euroopasse?
Ma ei sihi kuhugi. Teen seda, mida armastan, ja teen seda täpselt seal, kus käsil oleva projekti jaoks õige tundub – olgu see siis Suurbritannia, Eesti, Hiina, Bora Bora või Hollywood. Ma lähen sinna, kus on minu järgmine film.
Kui sa küsiksid, kas ma tahaksin Hollywoodis filmi teha, siis loomulikult ma valetaksin, kui ütleksin, et ei taha. Kui sa küsiksid, kas ma tahan Eestis filmi teha, siis oleks vastus täpselt sama. Aga taas kord, kõik oleneb filmist. „Batmani” Eestis vist ei filmiks, aga „Tõde ja õigust” ei filmiks Hollywoodis.
•• „Pihtimusest” võib välja lugeda religioonikriitilist sõnumit. On selline tõlgendus õige?
Iga tõlgendus on õige. Film on valmis ja elab nüüd oma elu. See mu eesmärk ongi, et igaüks sellest midagi leiaks või seda enda jaoks kuidagi tõlgendaks. Ma pole kunagi armastanud puust-ja-punaseks-filme, mis ei jäta ruumi vaatajale. Proovin ise ka selliseid mitte teha. Kui keegi loeb sealt välja religioonikriitilise sõnumi, siis järelikult see seal kusagil on.
Samas on mulle andnud tagasisidet mõned katoliikliku taustaga inimesed, kes on sealt midagi muud välja lugenud, ja see on neile meeldinud. Lõppkokkuvõttes on oluline, kas lugu vaatajat kõnetab – igaüks loeb filmist välja seda, mis on endale hingelähedasem. See ongi asja juures huvitav. Tihti nähakse asju, millele režissöör pole kunagi mõelnudki.
•• Teie käekiri on üsna süngetooniline, et mitte öelda morbiidne. Kas oleksite valmis kunagi mõnda „mittemusta” komöödiat lavastama?
Tõsi, teen pigem tumedamaid filme, kuid olen teinud ka kõvasti lõbusamaid filme ja isegi paar komöödiat. Jällegi, oleneb loost – kui mingi lugu mulle väga meeldib ja see toimib kõige paremini komöödia žanris, siis tuleb sellest komöödia. Ühte sellist ma muide praegu arendan.
•• Milliseid tänavusi Oscari-nominente kõige rohkem võidu vääriliseks peate?
Mulle meeldivad „Kuninga kõne”, „Võitleja” ja „Sotsiaalvõrgustik”. Arvan, et parima filmi Oscari saab „Kuninga kõne”, parima režissööri preemia David Fincher („Sotsiaalvõrgustik) ja parima meespeaosa eest Christian Bale („Võitleja”).
Vennad Coenid jäid seekord sootuks ilma
Pühapäevase gala suurimad kaotajad olid vennad Joel ja Ethan Coen, kelle vesternil „Tõeline visadus” ei õnnestunud saada ühtki kuldkujukest, ehkki kandideeriti kümnes kategoorias.
Viimati tabas selline lootuste nurjumine 2003. aastal Martin Scorsese filmi „New Yorgi jõu-gud”, mis taotles samuti kümmet kujukest ja jäi kõigist ilma. Ühtlasi kinnitavad analüütikud, et Coenite vesterni müügiedust hoolimata ei olevat linateost kunagi favoriidiks peetud ja seetõttu tuli nominatsioonide suur arv üllatuseks. Kõige õnnetumalt võis end tunda operaator Roger Deakins, kes jäi Oscarist ilma juba üheksandat korda.
Auhindadest pidid suu puhtaks pühkima ka Danny Boyle’i „127 tundi” (kuus nominatsiooni), Lisa Cholodenko „Lastega on kõik korras” ja Debra Graniki „Paljad luud” (kumbki neli nominatsiooni). Cholodenko filmi peaosatäitja Annette Beningi jaoks oli see neljas kord Oscarist ilma jääda.
Ka võit ei pruukinud mõnel puhul kõige magusam paista: Christopher Nolani ulmefilm „Algus” sai küll neli tehnilist auhinda, ent jäi ilma parima filmi preemiast ega saanud lavastajapreemiale isegi nominatsiooni. Kuldgloobuste puhul ilma teinud David Fincheri „Sotsiaalvõrgustik” pidi leppima kolme vähem tähtsa auhinnaga. Seitsme aasta jooksul on see kuues kord, mil Cannes’i ja Oscarite žürii arvamus aasta parima filmi kohta lahku läheb.
Eestlaste jaoks olulisim ilmajäämine puudutab lühifilmi kategooriat: Tanel Toomi „Pihtimus” sai küll nomineerituks ja ohtralt „feimi”, ent auhind ise jäi koju ja läks ameeriklase Luke Matheny romantilisele komöödiale. Nagu eesti lavastaja ülal olevas intervjuus märgib, polnud võit tema jaoks siiski ilmlõpmata tähtis.
