ARVUSTUS: Marias murrab keelest välja
Tõlkija Marin Mõttus on nauditava ladususega emakeelde pannud romaani, mille puhul mõni kriitik koguni on oletanud, et selle peategelane võiks olla keel. Mõttus on kirjutanud ka kena saatesõna, kust võib leida kõik olulise Javier Mariasest, filosoof Juliįn Marķase 1951. aastal sündinud pojast, kes tänaseks on avaldanud üheksa romaani, võitnud tähtsaid kodu- ja välismaiseid auhindu ja on kahtluseta neid, keda välismaal hispaania noorema (postmodernistliku) kirjanike põlvkonnast esmajärjekorras teatakse.
Tõlke ja algupärandi ajavahe on seekord kümme aastat (Corazón tan blanco ilmus 1992) – just paras, et väärtused settiksid. “Nii valge süda” on tõlkija andmetel eriti menukaks osutunud Saksa ja USA kultuuriruumis, saksakeelset tõlget on müüdud üle miljoni eksemplari.
Romaani leitmotiiv pärineb Shakespeare’i “Macbethist”. “Mu käed on sama värvi nagu sul, aga häbi on mul kanda nii valget südant”, ütleb julm leedi oma mehele, mõrvade tööriistale ja kaasosanikule. Romaani avaepisoodis laseb Marias (kes muuseas on tõlkinud hispaania keelde Laurence Sterne’i) oma minajutustajal Juanil üksikasjades edasi anda oma isa Ranzi vastselt teise abikaasa aastatetaguse enesetapu. Täpselt samamoodi, nagu Sterne’i Tristram Shandy XVIII sajandi teisel poolel oskab pisiasjalikkuseni jäädvustada seiku isa ja tolle kaaslaste elust aastaid enne oma sündi.
Romaani teine peatükk (mille algvariant on Klaarika Kaldjärve tõlkes 1998 Loomingus nr 6 ilmunud) on omaette väike pärl, kus Mariase Proustiga võrreldav anne juhtida oma minajutustajat alateadvuslike aistingute keele kaudu armastuse ürglätteni oma täiuse saavutab.
Midagi Proustist leidub selleski, et minajutustaja samas seda keelt oma teadvuses siia-sinna veeretab, on nagu mõni semiootik või fenomenoloog, kes püüab endale lahti seletada keele märke, iga näilikult triviaalsegi seiga varjatud mõtet. See episood, Juani enda ja ta vastse kaasa Luisa meisinädalad, toimub Havannas, Kuubas, kust olid pärit Juani vanaema ja isa Ranzi kaks surma läinud noort naist.
Juan ja Luisa töötavad tõlkidena kõrgetes sfäärides (ÜRO jm.). Keel, mida nad päevast päeva üht- ja teistpidi tõlgivad, kuulub võimu atribuutikasse, tekitab eriti Juanis tülgastust. Ta on veendunud, et kogu määratu pateetiline sõnamass, mida ühest keeleruumist teise keerutatakse, ei esinda muud kui silmakirjalikkust. See ummistab, tuimestab mälu – sümboliks Luisa küsimus: “Kes see Batista on?” Paaril korral langeb Juan, kes endagi tegevuse absurdi selgesti tunneb, rollist välja – meenub Tõnu Õnnepalu “Hinna” Joonatan. Sarnaselt Õnnepaluga ei säästa Marķas ametlikku võimuelu kujutades sarkasmi ja irooniat.
Teisalt kallutab taoline kindlajooneline intiimelu “väljapiiramine” – sotsiaalpoliitilise plaani üpris ühe-mõtteline eitus – teost uussentimentalismi poole. (Ka Laurence Sterne oli samas mõttes sentimentalist).
Edasi selgub Juani ilmne võõrandatus oma isast Ranzist – päris sarnaselt tütre ja ema võõrdumisega, koguni vaenuga Ene Mihkelsoni
“Ahasveeruse unes”. Nagu Mihkelsoni jutustajat M. Reiterit, nii painab Juani isa saladus, tegelik lugu – mõlemal juhul jääb isa leidmata. Prado muuseumi eksperdina tegutsenud Ranzi sahkerdamistest jutustab Juan suure põhjalikkusega; Ranz kannab tegelasena negatiivsuse märki märksa selgemini kui Reiteri ema Mihkelsonil.
Mis on kõigel sel tegemist postmoderni ja “valge südamega”? Lühidalt öeldes, üks suur postmodernne diskursus (strukturalism, poststrukturalism) usub piiritult, et kogu tõelus seisneb keeles. Marias murrab oma romaanis sellest välja. Võimu narratiivid, nagu ka isa pajatus ei veena. Teine suur postmodernne diskursus (Foucault & Co) jumaldab keha keelt. Juani jäävadki lõpuni lummama kuubalanna Mirjami estid ja armunud naiste lauluümin – need on tõelisemad kui mis tahes sõnad, inimkeele jutustused.
Ent lõplikku vastust pole, sest keha keelt valdavad romaani meestegelastest täiuslikult just sulid – nagu Ranz (kes oma esimese naise ise tappis ja teisegi hauda aitas), ehtne “hoorapoeg” Custardoy või tolle võrdkujud. Hispaania tõlkes lisandub “valgele” südamele veel üks varjund. Blanco on mõnes mõttes ka “tühi”. Romaani epiloog näibki vihjavat postmodernsele südametühjusele. Seda lunastab ehk vaid armunud naiste laul, unistus – niisama vanad kui inimkond ise.
