Arvustus: Mõtlesid, et elamine on selge, aga ei ...
Film on samas laadis mõistusvastane, nagu on mõistusvastane unenägude seletamine, šamanism ja üldse igasugused manipulatsioonid asjadega, mille kohta kasutatakse näiteks väljendeid „isiklik alateadvus” või „kollektiivne alateadvus”.
Mõistusvastane pole praegusajal üldsegi negatiivne hinnang ja tähendab hoopis midagi salapärast ja uudishimu sütitavat. Selles mõttes sarnaneb film temaatikalt natuke samal nädalavahetusel kõrvalkinos esilinastuva Lars von Trieri „Antikristusega”. Mõlemad režissöörid on unenäod reaalsusega parasjagu nii segamini vispeldanud, et isegi unenäo ja reaalsuse mõiste hakkavad tasapisi oma tähendust kaotama.
Tõnu ei taha konkreetsust
„Püha Tõnu kiusamist” seda mitte näinud inimesele tõlgendada tundub võimaliku taipamiskogemuse röövimisena. Pealegi öeldakse, et oma unenägusid tõlgendab nende nägija ise ikkagi kõige paremini, ja filmis taipab Tõnu endaga toimuva kohta täpselt sama palju kui kinosaalis istuv inimene.
Kindel on üks: omadega plindris Tõnu ütleb konkreetsusele „ei”. Konkreetne on lihtne – peab vähem mõtlema. Valid välja kas horisontaalse või vertikaalse, ja tegutsed. Tõnule näib sellest mitte piisavat. Karta on, et väga konkreetse mõttelaadiga tegelased ütlevad Tõnule „ei” tagasi ja paluvad mõelda sellele, et nendesugused on ju ka ikkagi lõppude lõpuks inimesed. Samamoodi nagu juhtub filmis ennekõike konkreetsete aiaehitajate Volkonski ja Puustusmaaga. Ühtlasi on tegemist filmi ilmselt naljakaima stseeniga, nali aga on „Pühas Tõnus” omamoodi kummaliselt tardunud. Inimestel kinosaalis on küll naeratus näol, aga häält nad ei tee.
Nii kulgebki Tõnu oma rännakul läbi vähem ja rohkem tobedate, absurdsete, sürreaalsete ja hirmutavate kaleidoskoopiliste stseenide. Ebamugavustunnet ei teki, vahepeal väsitab tardumus ära, kuid see läheb mööda. Võib-olla tasub märkida, et unenäomotiivid korduvad üle inimkonna. Räägitakse, et unenäotegelased pidavat teinekord sümboliseerima unenägija enda eri aspekte. Šamanistliku maailmapildi jaoks tähendab millegi söömine sellega üheks saamist. Hullem on asi, kui sind ennast unenäos puruks kistakse ja nahka pannakse – sellele järgneb uuestisünd šamaanina. Neid arhetüüpseid elemente sisaldab ka „Püha Tõnu kiusamine”.
Filmi lõpuks saab siiski selgeks, et ükski heategu ei jää karistamata. See, et sa oled hea inimene, ei tähenda, et kummitused jätavad kummitamata.
Arvamus
Andres Laasik
toimetaja
Filmis „Püha Tõnu kiusamine” on tõepoolest udu. Maastikes, mis kerkivad seal kui Pasolini filmide piibelliku maa põhjamaine vaste. Lavastajal ja operaatoril on silma. Film võimaldab tuua põnevaid paralleele alates Madalmaade maalikunstist kuni Roy Anderssoni filmini „Teie, kes te elate”. Allusioonide hulk on lõputu. Peategelase ja pastori kellatornistseenis võib näha kas või viidet „Kevade” Arno-Lible stseenile, kus niisamuti vaadatakse kirikutorni kõrgusest emakesele maale.
Ent Õunpuu varasematest filmidest eristab „Püha Tõnu kiusamist” see, et tal ei ole siin abiks Mati Unti, meest, kes tohutu andega puistas justkui varrukast dramaatilisi tekste, mis näivad filmi- ja teatrikõlblikud ka aastakümneid hiljem. Nüüdne filmilavastaja enda kirjutatud käsikiri on detailide poolest haruldaselt fantaasiarikas, kuid oma põhiväärtustes filmiks kõlbmatu. Tegevuse ühtsuse puudumine murendab dramaatilise konflikti. Karakterid on arenguta, isegi peategelane otsib oma tõde ühes visuaalses ja moraalses tasapinnas. Seda võib muidugi alati õigustada niinimetatud seisundifilmi žanri viljelemisega. Teistest tegelastest pole üldse midagi rääkida, enamik piirdubki ühe episoodi etteastega.
Postmodernismile omase põhjuse-tagajärje seoste ja narratiivi pingutatud lõhkumisega vastandub „Püha Tõnu kiusamine” väljakutsuvalt filmi peavoolu tobedatele kaanonitele. Ent püstitab ühtaegu ka küsimuse, kes seda kunstilist udu vaadata viitsib.
„Püha Tõnu kiusamine”
režissöör: Veiko Õunpuu
Operaator: Mart Taniel
Kunstnikud: Markku Pätilä
(Soome), Jaagup Roomet
Osades: Taavi Eelmaa, Ravshana Kurkova (Venemaa), Tiina Tauraite, Hendrik Toompere, Katariina Lauk, Harry Kõrvits, Denis Lavant (Prantsusmaa) jt
Kinodes 10. oktoobrist
