ARVUSTUS: Mürk ja vastumürk


Lagunemise lühikursus E. M. Cioran Tõlkinud Leena Tomasberg Vagabund, 2002
See raamat on puhas mürk. Vähimagi pretensioonita teaduslikkusele, teadmiste esitamisele või isegi meelelahutusele (välja arvatud selle kõige ägedam ja solvavam alaliik), edastab see teos üht pidevat signaali – mõttetuse suurimast sügavusest uhkavat stiili, mõtet ja tunnet.

Nagu lühikese ja tabava järelsõna autor Jan Blomstedt märgib, tuleks Ciorani looming paigutada territooriumile, kus see (nagu autori elugi) oma kaasajale täiesti võõraks jääb – nimelt dekadentsi ja langusmetafooride valgusse või pigem pimedusse.

Rumeenia päritolu prantsuse intellektuaal Cioran (1911–95) näib tõesti olevat dekadent par excellence, kuigi probleemid tema määratlemisega tekivad. Kirjanduslik dekadents oli tunduvalt varasem nähtus (põhiliselt 19. saj. lõpp), nii et pärast Teist maailmasõda kirjutanud Cioran sellega otseselt seotud olla ei saa.

Teiseks – ja see on juba tunduvalt raskem probleem – pole Cioran tavalises mõttes kirjanik, isegi mitte filosoof ega teadlane. Tema umbusk ja tülgastus nende rollide vastu oli nii suur, et ei lubanud nendega mängida. Või siis osutus ta nende jaoks liialt läbinägelikuks.

Millegi sellisega me siinkandis varem kokku puutunud pole. Mõte dekadendist, kes pole kirjanik või kunstnik, tekitab jubedust. Dekadentsi iseloomustas teatavasti loomingu (Huysmans), elu (Wilde) või mõlema (Baudelaire) päädimine paratamatus negatiivsuses ja “lagunemises”. Nende kvaliteetide ülekandmine “puhtale” mõtlemisele tekitab põhjendatult hirmu, sest kes on dekadent ilma oma hulluksajava ideaalita? Haletsusväärne, igavesti neetud kahtleja, naeruväärne süstemaatiliselt nurjuv pedant – ehkki võib-olla tark ja terav. Või nagu Cioran ise ütleb: “...elu on talutav vaid sel määral, kuivõrd me seda müstifitseerime.” Kõik need tõed, mida dekadentliku kunsti vahendusel on kuulutatud, saavad siin raamatus veel kord kinnituse. Oleks siiski pehmelt öeldes lühinägelik näha Cioranis “lagunemise” põhitõdesid korrutavat lollpead.

Raamat koosneb valdavalt lühikestest, 1-4 lehekülje pikkustest oivalise stiiliga esseedest. Pateetiliselt väljendudes on just stiil see, mis avab Cioranile tee surematusse. Mitte “lagunemine” kui selline, totaalne negatiivsus ega isegi mitte niivõrd mõtted (mis ehitavad end tavaliselt üles mingi vastuolu või binaarse vastanduse kaudu ja sõlmuvad lõpuks hiilgavates paradoksides), vaid stiil.

Stiililt on Cioran ületamatu. Stiil on alati üldmulje, ja selle nimel Cioran kompromisse ei tee, mis viibki ta lõpuks žanrilisse määratlematusse: ei ilukirjandus ega essee, ei luule ega proosa. Teksti kvaliteet on ebaharilikult intensiivne, sõnad nõrguvad aeglaselt nagu mesi, aga mõtted on puhas mürk, stiili maitset võib lugemisel tunda suulaes ja kurgus. Stiil toimib mõtete vastu-mürgina, niisamuti nagu autori kättemaksuhimulisest seisukohast on need esseed siin vastumürk elule ja maailmale.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare