Eestikeelset Nostradamuse-kirjandust polegi palju. Parema puudumisel tuleb kaalukaimaks pidada Peep Sõbra tõlgitud ”Sadakondi”. Maailmas aga on välja kujunenud lausa Nostradamuse-tööstus, mis enne aastatuhande vahetust sai sisse erilise hoo. Küll seal on alles pahna! Moonutatud tõlked, võltsingud, halenaljakad ”teaduslikud” tõlgendused... Säärases pool- ja ulaharitlaste kirjavaras sorides torkab silma, et mõned interpreteeringud liiguvad otse kohustuslike kinnismotiividena (nagu rahvaluules!) raamatust raamatusse, teised jälle on omavahel täielikus vastuolus.

Üks Nostradamuse-tööstuse kergemat tõugu toode on maakeelde ümber pandud. Originaali anonüümne tõlgendaja sobitab valikuliselt maagi visioone 13.–20. sajandi sündmustega. Kuid miks peaks teda uskuma? Ainult üks näide. Nägijamehe sõnu ”Suur salk asub teele ja Viin ja Austria riik värisevad...” seostab tõlgendaja 1918. aasta sündmustega või siis an‰lussi eelõhtuga. Mina näeksin siin hoopis Viini esimest piiramist türklaste poolt aastal 1529, Nostradamuse eluajal.

16. sajand kubises vapustustest: sõjad ja katk nagunii, aga ka reformatsioon ja kõik muu sellega kaasnev, nõiajaht, usufanatism, hermetistide ja humanistide tegevus, maadeavastused, silmaringi tohutu avardumine, maailma euroopastumise algus... Küllap jooksid tähtsamad uudised läbi moonutava filtri Nostradamuseni isegi siis, kui mees oli juba tõmbunud oma vandlitorni. Hulk toona figureerinud nimesid paistab ju ”Sadakondadest” vastu.

Nagu hea ajakirjandustava hoiab lahus fakti ja kommentaari, nii tuleb Nostradamuse puhulgi eristada katrääni ja selle tõlgendust. Ometi heidab kehv lahtiseletaja varju ka põhitekstile.

Karta on, et siinne nimetu koostaja-seletaja on sigitanud katräänide ingliskeelsesse proosatõlkesse omapoolseid meelevaldsusi ja mugandusi. Väljaandest, mida usaldan enim, ei leia ma Francot ja Riverat ega Hitlerit – seal on kirjas Castelfranco, Ribiere ja Hister.

Tervet eesti tõlget ei oska originaalteksti nägemata eriti hinnata (katräänid ju niikuinii kaude ümber pandud). Küll aga ütleb mõndagi pärisnimede kirjapilt kommentaarides. Ühes ja samas lõigus võib kohata nii Henri III kui ka Henri Kolmandat. Kui inglise, vene ja prantsuse nimed on üldiselt õigesti, siis Hispaania ja Itaalia valitsejad, samuti mõned paavstid on kirjas inglise moodi. Austria Don John on mõistagi Juan d‘Austria ja Saxe Wiemar – Sachsen-Weimar. Nii hull see raamat siiski pole kui salaühingute entsüklopeedia tõlge (samuti Ersen), mis tükati isegi eksitab, sest eestindaja pole tundnud ordu-asjade esoteerilisi taustu.

Peab olema lausa poolemeelne, et uskuda ”Nostradamuse ennustusi”. Vaevalt me esiisadki arvasid, et kõik, mis iganes raamatusse raiutud, on sula kuld. Mingi meelelahutusfunktsioon sel väheldasel teosel ehk on. Võib nautida naljakat kontrasti, lugedes väliselt kiretuid, kuid jõulisest sisemisest dramatismist pakatavaid igiammuseid sõnumeid ja neile järgnevaid loomtõsiseid nüüdiskommentaare. Võib noppida tarbetuid, ent magusaid pisikilde, millest panoraamne ajalugu mööda vaatab.

Nostradamusega ühel päeval, vana kalendri järgi täpselt 300 aastat hiljem sündis üks meie maa mees, kes õppis samuti arstiks. Nagu Nostradamus oli Aixis, Salonis ja Lyonis edukalt ravinud katku, nii võitles temagi Riias, Vastseliinas ja Tartus koolera vastu. Ka tema valas värssidesse tähendusrikkad salasõnumid oma armsale rahvale. Seega võiks ettekuulutusi otsida ”Kalevipojastki”.