Arvustus: Nüüdis-Venemaa näitab end laval

 (1)

Arvustus: Nüüdis-Venemaa näitab end laval
Lev Ehrenburgi „Äikese” lõpustseen käis traagiliselt hukkunud armastaja ümber. kuldne mask

Kuldse Maski festivalil näidatud klassikalavastused tõestasid, et Vene teatris pole kopitust ega tolmutorte. Vanadele tekstidele lähenetakse innovaatiliselt.

Kaks maailmakultuuri tüviteksti, Shakespeare’i „Kaheteist-kümnes öö” ja Ostrovski „Äike” said etendatud kui värsked ja tänapäevased teosed, milles on modernistlik iva.

Briti lavastaja Declan Donnelani „Kaheteistkümnes öö” oli elegantne, intensiivne, vormilt väljapeetud. Samal ajal näitlejatööde poolest väga mõjuv. Reljeefselt jooksis laval värsivormis noorte armastajate elujaatav lugu ja sellega paralleelselt möllas proosatekstis antud koomiliste tegelaste liin, kus lustakas napsuvend Sir Toby naerutas oma naljahammaste pundiga publikut täie raha eest.

Nüüdisaegne, kostüümide poolest tänapäeva toodud lavastus oli samal ajal säilitanud Shakespeare’i teksti nõtkuse ja närvi, mille edastamisele polnud näitlejad kitsid lisama tundevarjundeid ja ka kohati suureks paisuvat kirge. See omandas erilise koomilise efekti Elizabethi ajastu teatrikombeid jäljendavas lahenduses, kus kõiki rolle mängisid mehed.

Kuigi seda tinglikku väärtust ei õnnestunud lavastuses pidevalt alal hoida, oli huvitav kavatsus selgelt esil ja ka osalt teostatud.

Ülimalt intensiivne teater

Teine ülihuvitav lavastus oli Magnitogorski tööstuslinnast pärit „Äike”, mille lavastaja Lev Ehrenburg on viimasel ajal tublisti tuntust kogunud. See 19. sajandi patriarhaalsetest oludest jutustav klassikaline näitemäng on jõudnud lavale võrdlemisi vabas tõlgenduses, kuid see-eest on teose vaimu laval kõvasti.

Lavastaja Ehrenburg kasutab oma „Äikese” stseenides isikupärast venelikku maagilist realismi, avades näidendi karaktereid ja nende suhteid tegevuse, liikumise ja olustikuliste detailide (mis sageli on täiesti ootamatud) kaudu. Juba esimese stseeni viib lavastaja sauna, tehes sel viisil klaariks peategelastepaari suhted. „Äikesel” on leidlikult funktsionaalne lava, millele mahub isegi Volga jõgi, kus tegelased vahetevahel ennast vette kastavad. Ruumilise lahenduse loovusel ei paista otsa...

Ka näitlejatööd on kontsentreeritud ja oma keelelt moodsad. Mõni stseen on lausa karaktertantsu musternäidis. Nii sündivad rollid peidavad endas plastilist kujundit, mis kasvab ja areneb läbi terve lavastuse.

Kaks klassikalavastust esindasid ülimalt intensiivset teatrit, kus enam kui kahe tunniga mängiti läbi mitmevaatuseline draama ja komöödia. Suur konflikt ja pikad tegevusliinid. Ei mingit kunstilist ajaraisku.

Tallinnas näidatud klassikalavastused ei ole mitte ainult head, vaid ka täiesti eripalgelised. Nad annavad tunnistust Nõukogude aja surutisest ja mõttekrambist väljatulekust, mis on Vene teatri paremal osal õnnestunud vaata et paremini kui siinmail.

See on tänapäevane ja euroopalik teater, mis räägib nüüdisaja ühiskonnast ja loogiliselt võttes peaks ka sündima tänapäevase ühiskonna rüpes. Arusaamatu on Vene avalikkuses vinduv moderniseerimise arutelu, mille on algatanud president Medvedev ja mida käiatakse nagu Gorbatšovi perestroika-mõistujuttu. Teatri poolest on Venes nüüdisaegsust küllaga.

Vene teatri paremik Kuldsel Maskil

William Shakespeare

„Kaheteistkümnes öö”

•• Tšehhovi-nim rahvusvaheline teatrifestival koostöös teatriga Cheek By Jowl

•• Lavastaja: Declan Donnellan

•• Osades: Aleksandr Arsentjev, Aleksei Korjakov, Juri Makejev jt

•• 9.–10. oktoobril Tallinnas Vene Teatris, 12. oktoobril Jõhvis

Aleksandr Ostrovski

„Äike”

•• Magnitogorski Puškini-nimeline draamateater

•• Lavastaja: Lev Ehrenburg

•• Osades: Pjotr Jermakov,

Igor Panov, Nadežda Lavrova, Vladimir Bogdanov jt

•• 11. oktoobril Tallinnas Vene Teatris

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare