ARVUSTUS: Peakokaks Suumani Sass


Mõned aastad tagasi mulle Suumani tekstid eriti ei passinud. Mulle tundus siis, et ta läheb liigselt kerge vastupanu teed, ei võitle keelega, vaid teeb selle tekstiks, mis ta kätte saab. Võttis veidi aega, paar raamatut, mõni tsükkel Loomingus, enne kui mulle kohale hakkas jõudma.

Toda rohekaanelist ja rohkesisululist, neid müstilisi tondihobu tõuke ootasin juba paraja põnevusega. Ilus raamat tuli. Ja sisukas. Näedsa, on küll (kirjanduslise) elutöö kokkuvõte, aga samas pole see siukene tellis nagu Kaplinskil või Üdil; või selline võimukalt hitt-tekste sisaldav legendiraamat nagu Ehinil või Rummol. Hoopiski rahulik, isegi vaoshoitud lugulaul, vältav tasane loitsimine või jutt, milles jutuvestja aina ühe loo saba teise loo ninaga kokku põimib.

Kui Suumani teemad aina vahelduvad (seda pääliskaudsemal vaatlusel, eks suures plaanis on talgi paar tähtsat asja rääkida, mida ta rahulikul moel ka teeb), siis mingi eriline keelenüanss, lühike ja veidi lohakaski, lihtne, aga nii põrgulikult luuleline (tõeliselt luuleks olev) püsib kõikides ta kogudes, ehkki mõni mäng mulle nüüdki teistest vähem pakub.

Sellele ütlemisele lisaks tuleb Suumani tekstides sageli ette ka lausnäitamist – siis, kui ta mõne teksti lausa pildiks teeb, olgu see rakvere raipest või (kirjanduslisel) künkal seisvast Vaapo Vaherist või musta laega saalist või kogunisti mõnest abstraktsioonist. Piktograafiline luule on eriti Eesti kontekstis lausa iseväärtus, seda ju vaid mõned mehed viitsinud viljeleda. Tolle tõttu anname Suumanile pooled lisapunktid kätte enne muu kraami kallale asumist.

Räägib ta aga peamiselt sellest, mida näeb. Seega taoline põhjamaise vaimu sügav kandja. Ega siis nägemine pole ainuüksi need asjad, mis ette jäävad, vaid ka mõtted, mis tollest silmsidest olevaga pähe kargavad. Ja ega näha saa vaid asju, metsa ja Tallinna tänavaid, eks ajalugu ja inimese sisugi tule vahel nähtavale.

Alguses oli loodus. Nii ka Suumanil, üldiselt tundub, et ta luule oleks ka justkui säendses tsüklis, et algab loodusest, siis saab nagu pisut rikutud, hakkab ühiskonna ja kunsti (kultuuri) kohta üha rohkem ja otsemini ütlema, lõppeks aga päädib jällegi rahurikkas roheluses.

Eks see ole varsti meiegi ainus võimalus. Loodust ja metsa ja maad kirjeldaks kui kunstnik Suuman, selline värvide-tundja, lõhnade-teadja. Need on lihtsad ja armsad asjad, oluliste pretensioonideta, aga näe, tean isegi üht semu, kes muidu luulet eriti ei loe, aga Suumani varasemaid asju otsis isegi taga. Et ilusad on.

Siis läheb Suuman veel lihtsamaks, puhastades end vahepeal isegi kujunditaagast, et maailm sarnaneks argikeelele, igapäevamaailmale. Kui Kaplinski puhul on see ikka olnud esteetiline mäss, püüe erineda ja saada endale täiesti suveräänne luulehääl, siis Suuman teeb intuitiivse sammu, ta lihtsalt saab selle keele, see on tal lihtsalt olemas. Tema lihtsus ei paista nii pretensioonikalt lihtne, vaid tegelik.

Nõnda muutub luulendamine protsessiks, elutegevuse osaks, peaaegu nagu hingamine. Ja Suuman hakkab kõnelema ühiskondlisest elust enda ümber, teeb seda sageli nukra irooniaga enese ja teiste pihta, kunsti ja kirjanduse pihta. Seetõttu satub raamatusse ka väga palju nimesid ja nende nimedega seotud hetki. Eriti kultuuriloost…või nii.

Suumani ühiskondlikkus pole jõnk, ta võtab küll seisukohti, näitab, mis talle ei meeldi, aga ei lase ennast ühelgi ütlemisel, ideoloogial neelata… Praegusel kirjandusdiskussioonil on tegelikult sarnased tagamaad, rohkem küll funktsionaalsel tasapinnal: millised ülesanded sobivad kirjandusele ja millised mitte. Suumani Sass ennast juba sellisest olupoliitikast kõigutada ei lase. Tema pole monument, vaid inimene. Aga eks see teksti-Suuman ole ikkagi pisut midagi muud, kui too, kes tänaval vastu tuleb. Skulptuurid tulid kokku/ kunstimuuseumi õuele// Monumendid ei tulnud// Monument on skulptuuri muumia (lk 132). Nii ka luules.

“Tondihobu tõugud vetikatega” peakokk Suumanilt on üks hõrk ja hästi läbi praetud asi, sobib nii kuiva valge veiniga, mahlaka punasega, mõnusa õllega, õuna- kirsi- või segumahlaga, keefiri, piima, iiri viskiga… Mis aga soovid. Ära ta ei koorma ja rasva ei aja, a hingekosutust toob küll.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare