Nii teostuselt kui ka mentaalsuselt meenutab Peep Vainu “Kõige tähtsam küsimus” selliseid motivatsioonikirjanduse pärle nagu Dale Carnegie “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi” ja Dick Carlsoni “Teguvõimas isik”.
Peebul on õigus, kui ta üht sõpra tsiteerides räägib inimeste loodetavast muutumisest: “Tead sa, vanasti arvasin ma, et kui me saame vanemaks, läheme targemaks. Asi pole üldse nii. Kui ainult mõelda oma vanade koolikaaslaste peale, siis on selge – need, kes olid ahvid, on ikka ahvid edasi. Kusjuures nüüd on nad veel nõmedamad.”
Tunneta iseennast
Peebu enesekehtestamist on peetud ka üsna vängeks, nii et Hans H. Luik ei soovita raamatu tutvustuses seda katsetada lähedaste peal. Üks asi mu arvates siin tõesti on: kui inimene on väga kinni oma eesmärgis ja see saab tema kinnisideeks, siis viib ta kogu protsessi tasakaalust välja ja võib saada hoopis vastupidise tulemuse.
Siinkohal meenub üks lugu vanast mungast ja usinast noviitsist. Noviits kirjutab hoolega iga päev munga sõnad üles ja mediteerib kirjapandu üle kogu aeg. Ükskord jääb noviits aga haigeks, ent läheb ometi tundi. “Ma olen otsustanud tarkust taga nõuda. Ma ei anna alla,” ütleb ta. Ent munk vastab: “Miks sa arvad, et tarkus on sinu ees? Vahest on tarkus hoopis su taga? Sa pingutad, et tarkust kätte saada. Aga vahest peaksid hoopis peatuma, et tarkus sulle järele jõuaks.”
Peebu raamatut võib võtta kui üht peatust teekonnal “tunneta iseennast”. Raamat on lihtne, seikluslik, käsiraamatuna kasutatav.
Raamat
Kõige tähtsam küsimus
Peep Vain
•• Eesti Päevaleht, 2008
•• 238 lk
•• Esmatrüki 3000 eksemplari on läbi müüdud, kordustrükk jõuab müüki kolmapäeval
