Arvustus: Richard III müttamine Tartus läheb kohati asja ette

Briti lavastaja töö pole luhtunud juba sellepärast, et tükis on kunstiliselt tõhus peategelane. Jüri Lumiste Richard III kollitab veretöödega publikut.

See roll on meisterlik saavutus Jüri Lumiste loometeel. Omaette kõrghetk. Selles rollis peitub põhjus, milleks minna teatrisse. Lavastusest rääkides tuleb tunnistada, et Lumiste roll ei kuku kuidagi tervikust eraldi välja. Tegu on hästi vormistatud, kenasti teostatud tööga, kus on teisigi häid osatäitmisi. On oma kujundlik rida, läbimõeldud kostüüm. Kunstilisi taotlusi on lavastuses tunda küllaga. Mis jälle ei tähenda, et Vanemuise Richardi näol oleks tegu kunstiga, mis elab ja puudutab.

Shakespeare’i ajalookroonikas peitub teatud ajalooline ja poliitiline sisu, mille ignoreerimine pole võimalik. Nimelt jutustab see vana Inglismaa kuningate lugu võimuletõusust, kus käigus poliitiline mehhanism, mis omane idamaisele despootiale. „Kuningas Richard Kolmas” kirjeldab eriti verist paleepööret. Sestap ongi üks 20. sajandi kuulsamaid lavastusi Robert Sturua „Richard Kolmas”, kus Gia Kancheli muusika saatel jutustati allegooriliselt Jossif Stalini verist lugu ja see lavastus lõikas teravalt nii Thbilisis kui ka Londonis, teistest kohtadest rääkimata.

Mida siis saab selline julm lugu ütelda Eestis ja mida õnnestus Vanemuises öelda? Tunnistagem kohe, et Konstantinoopoli keisrilossi intriigide vääriline mõrvade lugu Inglismaa ainesel on meie ühiskonnale kaugevõitu. Meil ei tapeta inimesi poliitilises võitluses. Isegi meie kõige orientaalsema stiiliga parteijuht ei andnud ju Ain Seppikule või Koit Pikarole siidinööri, et kägistada reeturid Sven Mikser ja Peeter Kreitzberg. Meil käib kõik ju nii kenasti kultuurselt ja pagulased leidsid isegi varjualuse teise erakonna katuse all. Sestap on ka „Kuningas Richard Kolmas” kauge lugu, mis ei käivita vaataja fantaasiat ega tekita allusioone. Keda siis Jüri Lumiste ikkagi mängib peale selle, et mängib Richard Kolmandat?!

Samas ei ole Vanemuise Richard täiesti steriilne. Siin on ikkagi omad head poliitilised konksud, olgugi et tüki peamistest teemadest lähevad nad mööda. Nimelt on Jüri Lumiste haaranud kinni Shakespeare’i antud võimalusest suhelda publikuga. Flirtida, pidada dialoogi, puistata oma räpast südant ja selles kõiges on mingi tänapäeva tunnetus. Laval on olemas märgid populismist, mis ka meie ühiskonnas vohab ja millest on tehtud poliitika alussammas. Huvitav on see, et kui Vanemuise „Kuningas Richard Kolmanda” laval on Jüri Lumiste kahekesi publikuga, pole need sugugi lavastuse kõige magedamad stseenid, vaid ühed kopsakamad. Siin on suur juht ja rahvas vastakuti.

Kõnekad kõrvaltegelased

Nüüdisaegsus välgatab ka

kõrval­tegelastes, kes mängivad välja inimsuhteid, mis päevapoliitikasse projitseeruvad. Nii näiteks leiab Hannes Kaljujärve Buckinghami hertsogi rollis kajastust poliitiku kasuahnus, kui mees Richardi vandenõus lubatud krahvkonna pärast kaasa lööb. See kasuahnus lööb välja stseenis, kus Buckhingham läheb oma tasu saama, kuid despoot vastuseks tujukalt jonnib.

Võib-olla inglise härrasmees pani mööda, kui valis siin Euroo­pa Siberis lavastamiseks tüki idamaisest despootiast. Kuid lavastus tuli kena ja mitte kõik suure Shakespeare’i teemad ei läinud päris raisku. 

Lavastus

William Shakespeare

„Kuningas Richard Kolmas”

•• Lavastaja: Barrie Rutter (Suurbritannia)

•• Osades: Jüri Lumiste, Marika Barabanštšikova, Merle Jääger, Kais Adlas, Maria Soomets,  Ao Peep jt

•• Esietendus 17. oktoobril Vanemuises